Selline käsitlus vaatab mõnest asjast mööda. Venemaal näiteks puudub A2AD kohta igasugune strateegia või doktriin, Vene militaarsõnastikus ei olegi sellist märksõna. Kui nad sellest räägivad, kasutavad nad ingliskeelset lühendit.
Kui jutt käib NATO võimest ja investeeringutest, siis tegelikult räägitakse Venemaa konventsionaalse sõjajõu taastumisest, nende võimest tulla toime intensiivse sõjategevusega, eelkõige nn kontaktitu sõjaga. Probleemi ulatust mõõdetakse sellisel juhul selle riigi võimega, kelle kaitsest jutt käib. Ent olgem ausad, see, mis on suur probleem Balti riikide, Saksamaa või Itaalia jaoks, võib olla märksa kergemini lahendatav probleem USA jaoks. Sageli unustatakse sellise arutelu käigus USA ja alliansi koguvõime, keskendudes üksikutele riikidele. Probleem on olemas, see on üks moodsa sõjapidamisega kaasnevaid probleeme, aga see pole lahendamatu. Ka Vene käitumine näitab, et nad loodavad oma moodsast tehnikast küll heidutusefekti, kuid nad ei arva sugugi, et see aitaks neil NATO-t sõjaliselt võita. Eriti kui jutt käib Euroopas viibivatest USA vägedest.
