USA kampaaniasse on kaasatud nii lapsi kui ka eakaid, et ainult vastased ei võidaks
Paar nädalat tagasi kolis 83-aastane Fran Potter Massachusettsi osariigi väikse, kuid ajalooliselt olulise Lexingtoni linnakese eakate keskuse korterisse ega ole seal veel eriti kohanenud. Mis teha, senine elu on kõrvalasuvasse New Hampshire’i maha jäänud ja perekond saab edeva Brookhaveni-nimelise kommuuni korteriüüriga vaevu hakkama.
Liikumises Grandmothers For Obama (Vanaemad Obama Poolt) saab Fran end veidikenegi lõbustada ja leiab uusi tuttavaid. Brookhaveni eakate keskuse 300 asukast vaid paarkümmend nimetab end vabariiklaseks, nii et demokraate on seal tohutult. Ka sel laupäeval istuvad nad keskuse suurde söögisaali, et kirjutada trükitud postkaartidele oma käekirjaga aadresse ja väike üleskutse: „Meil on sinu häält vaja. Fran Potter.”
Fran käis umbes 20 aastat tagasi Eestis. Kui ta loeb nüüd välisajakirjanike nimekirjast, et keegi tuleb ka sealt, tekitab see temas elevust. Äkki kuuleb, kas temagi teab seda või teist vana tuttavat? Huvitav, kas Tartu linnas on lõppenud toidupuudus, mida ta nägi vabariigi esimestel aastatel. Mis on saanud nendest venelastest, kes eestlastele niivõrd palju muret tegid? Küsimused on seda laadi, millele pean hiljem vastama, et päris niimoodi neid asju seletada ei saa.
Neliteist aastat kõrvalasuva New Hampshire’i senatisse kuulunud Potter tunnistab, et muutus seadusandjana järjest tulisemaks demokraatide pooldajaks. Nii tema kui ka teiste vanaemade silmist paistab mure riigi pärast. Isegi kui nende panus on tühine – mõned postkaardid, mõned telefonikõned –, võtavad nad asja südamega ja tõsiselt, sest nende hinnangul on kaalul terve Ameerika tulevik.
Palju probleeme
Fran ja tema kõrval istuv Anneliese Cohen loetlevad, mis kõik on kaalul: naisküsimused, abordi kriminaliseerimine (ülemkohtu ajalooline otsus Roe Wade’i vastases kohtuasjas), ülemkohtu nominatsioonid üldiselt ja muidugi globaalne kliimasoojenemine. „Ma olen väga palju väljas käiv inimene,” seletab Fran, kes praegu küll juba vähem liigub. „Aga väga külmade talvede puudumine on suurendanud puukide hulka siinsetes metsades. Mina ei julge küll enam nii vabalt sinna minna,” ütleb ta.
Anneliese noogutab takka. Ühest teisest lauast selgitab mulle keegi, et tegemist olevat Henry Kissingeri [USA riigisekretär 1973–1977] esimese abikaasaga, kuigi ta ise seda muidugi ei nimeta. Kontrollin – nii ongi. See näitab, millise taustaga eakad Brookhavenis elavad: arstid, juristid, poliitikud, õpetajad jne.
Muidugi peetakse ajakirjanike ees kõnesid, samal ajal kui vanaemad ise tahaksid eksootilistest riikidest pärit külalistelt pigem üht-teist küsida. Kõnedes mainitakse muu hulgas ikka ja jälle muret, mis on demokraatide huulilt kõlanud igal minu siin veedetud päeval: kampaaniate rahastamine. Ja rõhutatakse, kuidas Vanaemad Obama Poolt on just õige demokraatia, mitte midagi sellist, millega pahad vabariiklased püüavad valijaid ära osta.
Nimelt tegi ülemkohus 2010. aasta alguses põhimõttelise otsuse, et ettevõtted on samuti isikud, kelle jaoks kehtib sõnavabadus, ja poliitilise organisatsiooni toetamine on selle sõnavabaduse väljendus. Ent need organisatsioonid ei pea end eriti kiiresti identifitseerima, mis valimistsükli ajal tähendab, et keegi ei tea, kust mõni poliitiline toetusgrupp raha on saanud. Jah, kuus kuud hiljem peavad nad oma rahastajad avalikustama, kuid siis on ju valimised juba läbi.
Sääraste toetusgruppide abiga jõuab kohalikku televisiooni kümneid ja kümneid valimisreklaame, eelkõige negatiivseid. Ühe reklaamipausi ajal, näiteks mõne Ameerika jalgpalli mängu time-out’i ajal, võib pesupulbri, autokindlustuse ja hommikusöögikrõbuskite reklaamide vahel näha umbkaudu kuut-seitset valimisreklaami. Enamasti on poliitiliste toetusgruppide tehtud reklaamid just antireklaamid.
Pole ainsad
Ent Vanaemad Obama Poolt pole ainsad, kes on siin USA kirdenurgas mobiliseeritud. Kõige suuremat indu midagi ära teha väljendavad neil valimistel ikkagi vabariiklased, kellel on veel lootus Mitt Romney Valgesse Majja saata. Lootus on lausa nii suur, et pisike New Hampshire võib nende hinnangul saada kaalukeeleks. Sellepärast tuuakse kohale üpris suured ja tähtsad ninad, kes võiksid innustada vabatahtlikke veel paar päeva pingutama.
Nashua linna väike vabariiklaste kontor kihab päevast päeva. Seal istub igas vanuses tegelasi, kes helistavad läbi tohutu hulga telefoninumbreid, kutsudes kindlasti hääletama ja teadagi kelle poolt – vabariiklasest presidendikandidaadi, senaatori, kuberneri, kongresmeni poolt. Eakamad ja vähem mobiilsed istuvad ja helistavad, teised panevad plakateid üles ja koputavad ustele.
Billy näiteks on pärit hoopiski Connecticutist, sugugi mitte samast osariigist. „Connecticut, tjah, on kahjuks üpris sinine (toetab demokraate – toim). Tulime siis siia, sest siin on võimalik palju rohkem panustada,” osutab ta tütrele, kellega koos on terve laupäevase päeva ustele koputanud. „Homme tuleme ka ja esmaspäeval samuti,” kinnitab Billy. Ta on pealtnäha täiesti tavaline vabariiklaste valija. Eriline on ainult see, et ta on võtnud mitu päeva aega, et võõra osariigi valimistulemust mõjutada.
Pärast pikka ootamist astuvadki pisikesse kontorisse Louisianast kohale sõitnud kuberner Bobby Jindal, endine George W. Bushi kabinetiülem John Sununu, Missouri ja Lõuna-Dakota senaatorid ja muidugi kohalikud kandidaadid. Euroopast ei oskagi tabavat võrdlust tuua. Umbes nii, et kui José Manuel Barroso ja Angela Merkel kandideeriksid euroliidu juhtideks, siis astuks näiteks Tartu Lõunakeskusse püsti pandud kampaaniakontorist läbi Itaalia peaminister ja ütleks paar sõna ühe kandidaadi toetuseks.
Ei ole vabariiklast, kes kahtleks selles, et Mitt Romney võidab valimised vähemalt New Hampshire’i osariigis. Mis sest, et ülikoolide kogutud andmed näitavad ikkagi Obama kerget üleolekut. Selle usu nimel käivadki need kõrged, kauged, tähtsad ninad kinnitamas, et tegemist on järjekordselt „ajalooliste” valimistega, mille panused on „ülikõrged”, ja nad ei kujuta ette, mis saab Ameerikast, kui Obama peaks võitma. „Ma ei taha selle peale mõeldagi,” ütleb eakas Angie, kes on käinud juba mitu kuud iga päev vabatahtlikuks. „Ma olen nii hirmul,” lisab ta flaiereid pakkides.
Floridas tõenäoliselt räägitakse palju sellest, et osa inimeste valimistel osalemise võimalust on piiratud. Tuntakse muret selle pärast, et protsess on aetud hästi pikaks ja need, kes peaksid töölt ära tulema ja pikalt järjekorras seisma, ei pruugi seda teha.
Tähtsamad kaalukeele-osariigid on Florida, Ohio, Colorado, Virginia, aga ka Iowa ja Wisconsin. See tähendab, et kui Barack Obama võidab Florida hääled, siis on Mitt Romneyl ebatõenäoline presidendikohta saada. Kui aga läheb vastupidi, siis on Obamal veel mitu eri stsenaariumi. Meedia tähelepanu koondub peale konkreetsete kaalukeele-osariikide veel New Yorgile ja New Jerseyle, mis lapivad orkaan Sandy purustusi. Veel teisipäevalgi on osas piirkondades karta elektrikatkestusi, mille tõttu pidid kohalikud ametnikud valmis tegema ka paberil olevad valimissedelid. Varem olid ainult masinad.
Küsimus ei ole enam selles, kes kelle poolt hääletab, vaid kes valima tuleb.
