Venemaa on 1990-ndatest alates hoidnud Aljaksandr Lukašenkat lõa otsas. Ainus, mille üle võib arutleda, on lõa pikkus. Naljatame mõnikord, et suviti on Lukašenka läänemeelne ja talviti venemeelne. Tegelikult pole peaaegu midagi muutunud. Valgevene on Venemaa sõjalise kontrolli all – meil on kaks Vene sõjaväebaasi. Ta on poliitilise kontrolli all – Vene kindralid on meie armees ja KGB on otseselt allutatud FSB-le. Ta on kultuurilise kontrolli all – meil jooksevad kõik Vene uudistekanalid, filmid ja seriaalid. Nii et Valgevene jääb venemeelseks, kuni võimul on Lukašenka.

Mõni kuu tagasi saadeti Venemaalt Valgevenesse suursaadikuks eriteenistuste töötaja Mihhail Babitš, kes sekkus aktiivselt riigi siseasjadesse. Kas sellised asjad ei näita, et Moskva üritab musklit näidata?


Babitš oli provokaator, eksperiment. Ta saadeti riiki otsekui presidendikandidaat ja käis rohkemates külades, linnades ja ülikoolides kui Lukašenka. Ta tegi poliitilisi avaldusi, kritiseeris lääneriike ja väljendas arvamust Lukašenka eri parlamentide vastuvõetud seaduste kohta. Babitši tegevus tekitas aga kahe režiimi vahel nii tugevaid pingeid, et nad leppisid kokku ja saadik kutsuti tagasi.

Siiani pole Lukašenka andnud järele survele luua Valgevenesse veel üks Vene baas. Nüüd on piiri taha koondatud märkimisväärsed Vene üksused. Kui tõsised paistavad Venemaa kavatsused seekord olevat?


Isiklikult arvasin sügisel, et seekord on Venemaal tõsi taga ja me peame olema valmis riiki relvaga kaitsma. Aga siis sain aru, et nad järgivad lihtsalt mingit näidendistsenaariumi. Valgevenet okupeerida poleks ju keeruline. Valgevene on üleni Venemaa pehme mõju sfääris, riigis on Vene sõdurid ja näiteks õhutõrje kuulub liitriigi ühise juhtimise alla. Ma ise teenisin õhutõrjes, kus andsime info kõikide lennukite kohta ka Venemaa keskusele.