Valimisõhtu Bostonis ehk Kuidas kõik ikkagi nii kiiresti otsa sai?
Üleriigilisest uudistekanalist vaatas mulle vastu poliitikaekspert, kelle ülesanne oli selgitada vaatajale, mis juhtub, kui USA valimistulemus jätab presidendikandidaadid viiki. „See on väga ebatõenäoline tulemus, vähem kui 0,1-protsendise tõenäosusega,” seletas tähtis poliitikaajakirjanik Chuck Todd. Aga ega ta sellepärast ei pidanud viigistsenaariumi vähem kordi teleekraanil pulkadeks lahti võtma.
Presidendivalimise päeval läksime koos teiste välisajakirjanikega Bostoni linna peale, et intervjueerida nn tavalisi inimesi, kes ootavad kusagil järjekordades. Külmetavad žurnalistid ronisid bussi pealt maha Bostoni linnaraamatukogu juures ja läksid kambakesi ohvreid otsima, leides eest tõepoolest pika järjekorra. Aga iga vastus küsimusele, miks ühe või teise kandidaadi poolt hääletatakse, oli justkui otse kandidaadi valimiskampaaniast võetud.
„Obama lubas vähendada riigivõlga poole võrra. Selle asemel ta kahekordistas seda. Minu jaoks on see väga isiklik probleem – nii ei saa me edasi liikuda. Ma ei tea, mis siis veel edasi saab, kui demokraadid võimule tulevad, kavatsevad makse tõsta ja veelgi rohkem valitsust suurendada.” Nii kõlas ühe noore mehe, poole kohaga pangas töötava valija arvamus. Ka tema nimi oli Chuck, aga erinevalt eespool mainitud asjatundlikust ajakirjanikust võis tema tsitaadist välja lugeda täiesti vastuolulisi, lausa valesid väiteid.
Peale põhjuste, miks üks või teine kandidaat peaks võitma, olid eri analüütikud tõepoolest pannud valijatele, aktivistidele ja kampaaniatöötajatele, aga ka lausa akadeemikutele pähe kärbse, mis korrutas üht ja sama mõtet: valimispäeva õhtuks ei pruugi olla kindel, kes on Ameerika Ühendriikide järgmine president.
Nimetati mitmeid põhjuseid: esiteks muidugi kaalukausil olevate osariikide väga keerulised valimissüsteemid ja erilised nüansid, mida tuleks napi häältevahekorra puhul lahendada lausa nädalate kaupa. Teiseks pime lootus, et kampaania viimaste päevade jooksul suudab vabariiklaste kandidaat Mitt Romney tekitada erakorralist indu nendes, kes seni polnud veel otsust langetanud. See jäigi vaid lootuseks, sest arvamusküsitlused eduspurti ei näidanud.
Vimm küsitluste vastu
Meie välisajakirjanike rühma võõrustasid päev enne valimisi konservatiivsed Harvardi ülikooliga seotud akadeemikud ja raadioajakirjanikud. Ka nemad noogutasid tõsimeeli kaasa, kui vabariiklaste kandidaate nõustanud Avi Nelson seletas, kuidas meedia on täis liberaalset maailmavaadet, sest ajakirjanikud pole millegipärast elus eriti hästi hakkama saanud ja olles praegu võimupositsioonil, tahavad panna inimesi enda moodi mõtlema.
Talle sekundeeris 2008. aastal vabariiklaste kandidaati John McCaini nõustanud Paul Debole, kes ütles otse välja, et arvamusküsitlused, mida teevad meediaettevõtted koostöös uuringufirmadega, on kallutatud. „Mina arvan, et meediafirmad võiksid loobuda arvamusküsitlustest,” teatas ta.
Ehkki ajakirjanikud, kellega koos me seda konservatiivset maailmavaadet kuulasime, ei olnud nende seisukohtadega nõus, jäi see kärbes nendegi pähe tiirlema. Muidugi – ka kõiksugu teised akadeemilised ja vähem akadeemilised allikad olid meile pidevalt seletanud, et ei taha tulemust ennustada, sest kandidaate lahutab lihtsalt liiga pisike vahe.
Valimisõhtu eel kirjutas New York Timesi arvamusküsitlusi analüüsiv ja kokkuarvutav Nate Silver oma blogis, et matemaatiliselt on 90-protsendine tõenäosus, et Obama võidab. Ta on tegelikult kirjutanud sama juttu juba mitu nädalat järjest.
Seega valmistusid ajakirjanikud pikaks õhtuks, mida olid lubanud teleajakirjanikud ja arvamusliidrid. Välisministeeriumi ametnikud, kes olid meile igasuguseid kokkusaamisi organiseerinud, rääkisid pidevalt telefoniga, et meid ikkagi Romney lõpuüritusele sisse saada. Nimelt ei olevat vabariiklased välisajakirjanikesse kunagi eriti soosivalt suhtunud – osalt muidugi ka selle tõttu, et välisajakirjanikud on aja jooksul suhtunud vabariiklastesse väga kurjalt. („Miks te sinna Iraaki ikka läksite, ah?” Ja väikelinna volikogusse pürgiv vabariiklasest kandidaat kahvatub.)
Romney meeskond oli Bostoni messikeskusse juba liiga palju kohalikke ja üleriigilisi ajakirjanikke akrediteerinud ja 25 ebaolulist võõramaalast tundus olevat liig. Meie minekut lükati aina edasi, sest needsamad konservatiivid, kes lubasid meid sisse aidata, polnud kas kohal või ei osanud pressipääsmete kohta midagi öelda.
13 minutit varem
Kuigi me läksime kohale ja lootsime seal pressipääsmetega paremini kontakte tabada, ei saanudki me sisse. Selle asemel sõitsime mööda Bostonit ringi ja otsustasime minna vaatama vabariiklasi ja demokraate, kes pole ehk kutsutud niivõrd kõrge profiiliga üritusele kui presidendikandidaadi võidupidu. Presidendivalimistega samal ajal andsid ameeriklased ju oma hääled ka senati- ja kongressikandidaatidele. Niisiis läksimegi alustuseks vaatama, kuidas reageerib vabariiklaste kandidaadi Scott Browni lõpupeole tulnud seltskond tema kaotusele.
Suures ballisaalis olid püsti pandud televiisorid, 50. eluaastates valgepäised ja valge nahaga härrasmehed olid juba purjakil ja püüdsid 20-aastaseid kampaaniaaktiviste ära rääkida, ostes neile 15-dollarilisi rummikoolasid. Kõik teadsid juba, et nende kandidaat on kaotanud. Inimesed lahkusid vaikselt, et otsida endale sobiv baar, kus mure uputada ja öö läbi presidendikampaania tulemusi vaadata.
Sel hetkel ei olnud veel keegi öelnud, et Barack Obama võidab. Ka vabariiklased uskusid, et arvamusküsitlused on vildakad ja meedia pöörab neile liiga palju tähelepanu. Juba varem oli jäänud mulje, et paljud demokraatide seas elavad inimesed ei julge öelda, et tegelikult hääletavad nad vabariiklaste poolt. Tuleb välja, et see toimis ka vastupidi: ka vabariiklaste sõprade seas oli inimesi, kes ei julgenud öelda, et nad hääletavad demokraatide poolt.
Enamik välisajakirjanikke Scott Browni üritusele tegelikult ei tulnudki. Neid oli liiga palju väntsutatud ja kuna valimisöö pidi tulema pikk, siis suundusid nad suurema massiga tagasi hotelli, kus oli interneti ja elektriga turvaline. Aga esialgsed valimistulemused kinnitasid üha enam, et arvamusküsitlused on olnud täpsed.
„Äkki läheks vaatama, mida [demokraatide senaatorikandidaadi] Elizabeth Warreni peol tehakse,” küsisin ma meie võõrustajalt Andrew’lt, kes meid üritustele viis. „Absoluutselt. Obama hakkab kohe võitma ja sel hetkel ma siin olla ei taha,” viitas Andrew süngele vabariiklaste üritusele. Ajal, kui me jalutasime paari kvartali kaugusele demokraatide peole, vaatasid nutitelefonidest vastu uudisteagentuuride kinnitused, et kaalukeeleks olnud Ohio ja Virginia osariik on valinud pigem Obama ja sellega on valimised tehtud.
Kell oli 23.13. 2008. aastal, kui Obama võitis päris suure edumaaga John McCaini ees, kuulutati ta võitjaks vaid 13 minutit varem. Demokraatide peole jõudes jäi üle vaid pildistada pidutsevaid, suudlevaid, kallistavaid, veiniklaase kokku löövaid, naervaid, tantsivaid ja muidu lihtsalt väga õnnelikke inimesi.
Need valimised võitis üks New York Timesi ajakirjanik, kes oskas arvamusküsitlusi lugeda ja tulemusi kokku arvutada.
