Kuna plats kallati kokkupõrgete ajal veega üle, et libedus miilitsaid ja Berkutit tagasi hoiaks, on noormeeste üritus natuke koomiline. Kutid taovad ennastunustavalt palli: kukuvad, tõusevad ja mängivad edasi. Opositsioonilise UDAR-i partei särki kandev Dima seletab muigega: „Kutsusime Berkuti ja miilitsa omasid ka meiega mängima, aga nad miskipärast ei tahtnud.”

Poliitika on tänavalt siseruumidesse liikunud. Teisipäeval kokku tulnud parlamendi istungi algusest saadik on protestijate read taas hõrenenud. See on osalt ka loomulik, sest karmi korda kehtestada üritanud president on sunnitud minema mitu sammu tagasi. Valitsus astus tagasi ja verised meeleavaldused esile kutsunud seadused võeti tagasi.

Optimismi ei näidata

Kesklinnast kaugemal liigub elu nagu tavaliselt. Inimesed on poliitikaga kursis, kuid erilist optimismi välja ei näita.

Peatan Lasnamäega sarnanevas magalarajoonis Jura, kes usub, et vastasseis kestab veel kaua. „Nojah, kui Vitali Klõtško või Arseni Jatsenjuk (peamised opositsiooniliidrid – toim) piisavalt otsustavalt vastu peavad, läheb kõik hästi. Aga Viktor Janukovõtš ju venitab ilmselgelt. Tahab ikka järgmiste valimisteni võimul olla,” märgib ta.

Sinise poekotiga kodu poole rühkiv pensionär Leonid on veendunud, et sündmused ei mõjuta teda kuidagi. „Kui joonistada ühiskonna püramiid, siis tavaline rahvas, pensionärid ja töölised on seal kõige all. Mis tahes juhtub, meil ei lähe midagi paremaks, absoluutselt mitte midagi!” lööb ta käega.

Ka noorte seas on õhin asendunud pessimismiga. 20. eluaastates Jevgeni tunnistab, et protestid algasid heade kavatsustega ja ta toetas neid. „Kuid siis võtsid need üle ekstremistlikud äärmuslased, kel pole rahva seas mingit toetust,” väljendas ta nördimust. „Jah, mõtetes ma toetan neid demonstratsioone, aga ei kavatse neid oma kohalolekuga väärtustada,” sõnas ta.

Vaata galeriid