Reuters

“Ei” geidele vaimulikes seminarides ja religioossetes ringkondades, “ei” preestrikandidaatidele, kes homoseksuaalsust praktiseerivad, kellel on sügavalt juurdunud homoseksuaalseid kalduvusi või kes koguni toetavad geikultuuri.

Nii võib lühidalt kokku võtta dokumendi, mis sätestab vaimulikesse seminaridesse vastuvõtmise reeglid. Dokument on põhjustanud elava vaidluse nii kiriklikes kui ka ilmalikes ringkondades, sest selles on palju selgitamata punkte.

Üllitis jagab piiskoppidele ja vaimulike seminaride rektoritele nõuandeid homokalduvustega preestrikandidaatidega käitumiseks vastavalt sellele, kas kandidaadi homokalduvused on “sügavalt juurdunud” või “ajutised”. Kui preestriks pürgija “praktiseerib homoseksuaalsust” või tal esineb “sügavalt juurdunud” geikalduvusi, peab kandidaadi hingekarjane, näiteks pihiisa, teda veenma preestriks saamisest loobuma.

“Ajutised probleemid”

Kui homokalduvused on nii-öelda mööduv probleem, tuleb sellest jagu saada vähemalt kolm aastat enne kandidaadi pühitsemist preestriks saamisele eelnevasse diakoniseisusse. Seega võivad need, kes oma “ajutised probleemid” ületavad, hiljem siiski ka preestriks saada.

Samas ei selgu, kuidas patu küüsis vaevlejad võiksid oma “ajutisest kiusatustest” üle saada. Sõnagi pole öeldud ka nende homoseksuaalide kohta, kes juba on preestrid.

Ühtlasi rõhutab dokument, et ehkki kiriklik õpetus käsitab homoseksuaalsust “tõsise patuna”, suhtub kirik homodesse austavalt ega luba neid diskrimineerida.

Kirikukonservatiivid vaatlevad üllitist kui sammu preesterluse reformi suunas, liberaalide hinnangul kihutavad uued reeglid geivaimulikud lihtsalt põranda alla. Paljude vaatlejate hinnangul võib tagajärjeks olla senisest veelgi suurem preestrite nappus, seda eriti USA-s, kus reverend Donald Cozzensi uurimuse “Preesterluse muutuv ilme” järgi on homosid neljandik või isegi pool seminaride kasvandikest ja preestritest.

Samal ajal kui itaallased jälgivad meedia vahendusel piinlikkustundega Vatikani homodebatti, huvitab küünilisemaid ajakirjanikke kõige enam, kuidas preestrikandidaat ikkagi tõendab, et ta on “homokiusatusest” jagu saanud. Vatikan on selles osas sõnaaher.

Küll on härjal sarvist haaranud ajalehtede pilapiltnikud ja satiirikud, kes on meedia naljarubriikides pakkunud asja kohta rohkem või vähem sündsaid versioone. Karikatuuride peakangelaseks on saanud paavst Benedictus XVI ehk tänapäeva maailma paratamatutele suundumustele vastuvoolu trügiv Papa-Razi, nagu teda ristinime Joseph Ratzinger järgi sageli naljatades nimetatakse.

Järgmine sihtmärk võib olla abort

•• Järgmine “meie aja kuri”, millega Vatikan võimsalt võitlema asub, on arvatavasti abordid. Sel nädalal teatas kardinal Camillo Ruini: “Itaalia tõsine probleem on abort.”

•• See ärritab muidugi hinge-põhjani Itaalia naisõiguslasi, kes saavutasid abordi legaliseerimise alles 1978. aastal. Nagu oleks sellest veel vähe, kutsusid mõned Vatikani vaimulikud eilsetes lehtedes katoliiklasi islamiusulistega mitte abielluma.

•• Nii küsivad paljud itaallased: kuidas on võimalik, et konsti-tutsiooni järgi ilmalikus Itaalias sekkub kirik nii häbematult ühiskonnaellu? Konservatiivsete kommete pealesurumist heidavad Vatikanile ette ka paljud vaimulikud.