Oxfordi turismiinfopunktist öeldakse, et üleujutus pole linnale kui turismiobjektile vähimatki mõju avaldanud. Teed Londonist ja selle lähiümbruse lennujaamadest on lahti ning põhiline vaatamisväärsus – kesklinn koos kirikute ja kolledžitega – kuival. Kui kusagil uputas, siis maakonnas.

Esimene vihje, et siit võib leida midagi põnevat, on Readingu maantee ääres. Väike kolmnurkne teisaldatav hoiatusmärk “Flood” teatab üleujutusest. Ilmateade lubab laupäeva ööseks tugevat sadu. Hakkab looma.

Midsomeri mõrvalugudest tuttava Dorchester Upon Thamesi külapubis annab hommikune õllesõber Mark Howlett suuna kätte: “Kui vett tahate näha, sõitke Clifton-Hampdenisse.” Nii ongi. Kohe külla sisse sõites jääb paremat kätt suletud autotee. Esimese kurvi taga on kivist maanteesild ja üleujutatud heinamaa. Veest turritav silt keelab prügi maha paneku.

Suvitamine kaelani vees

Kohe silla kõrval on vähejutuka proua maja. Aias vaatavad veest välja puud ning tulvavete poolt paigast uhutud või pigem lammutatud kuuri varemed. Taamal laiutab veteväli. Vähejutukas proua ise vaatab aknast välja ning soovitab pisut edasi kõndida. Tema aed polevat eriline vaatepilt.

Eriline vaatepilt on Bridge House Caravan Park. Koht, kus linna-inglased renditud treilerites suvitavad.

Pooled treilerid on vees, teine osa kuival. Kusagilt jalutab välja kukepere paari kanaga. Veest vaatab välja üksik Vauxhall, rool paremal pool. “Poiss! Tule räägi, mis värk oli,” hõikab tätoveeritud Barry Walkins treilerisse. Arsenali särgis mürsik Grant kuulab isa sõna: “Me liigutasime treilerit kolm korda ja ikkagi tuli vesi järele. Samuti olime vahepeal kolm päeva elektrita, põletasime küünlaid.”

Oli hirmus? “Me oleme inglased, me ei tunne hirmu!” kõmatab Barry  vahele ja täpsustab, et võrreldes eilsega on vesi 18 tolli langenud. Nädalaga peaks vesi läinud olema, kui ilm alt ei vea, arvab ta. Sellist uputust nagu praegu polevat Barry väitel olnud alates 1947. aastast. Ja kes on süüdi? “Valitsus on süüdi! Nad ei tee midagi, ainult raiskavad aega, kuni on hilja!” põrutab Londoni lähistelt High-Wycombe’ist perega Clifton-Hampdenisse suvitama tulnud Barry.

Tee kulgeb edasi. Vasakut kätt on viljapõllud, paremal pool üleujutatud jõekallas. Järgmine kurv tervitab teelisi suure ning sügava loiguga. Rattasadulas keskea rõõme nautivad Ralph Balilie ja Kate Davis leiavad, et riiklik keskkonnateenistus on olnud tasemel. “Inimesed, kes jõe äärde maja ostavad, võiksid ise võimalike üleujutustega arvestada,” viitab Ralph kinnisvaraarendusele.

Viie rotveileri ja suure lambakarjaga hobifarmer Ian Reid küsib oma 15. sajandisse tagasi ulatuva ajalooga elumaja hoovis imestusega: “Mis üleujutus? Ma olin nädal aega ära ega tea midagi. Aga vesi on praegu küll normist kõrgem.” Ian on optimist. Et loomadega midagi halba ei juhtuks, tuleb neil silm peal hoida.

Abingtonis, kuhu Oxfordist enne üleujutuse lõplikku taandumist otseteed ei vii, ei saa vutimeeskond kodumurul mängida. Väljakul laiutab vesi ning väravapostide vahel sulistavad pardid. Rohkem elusolendeid staadionil pole. Keset oma tavapärase tuksumisrütmi taastanud linna, Orcki ja Thamesi jõe ristumiskohas püüab Niel Morris kala. Jõgi on siin tavapärasest poole laiem. Pisemad üleujutused on tavalised, kuid ainult talvel. Niel vahetab lanti.

Kus asub Tewkesbury?

“Thames on aeglane jõgi, lüüsidega reguleeritud ja peaaegu ei liigugi,” ütleb mees ning heidab landi mere poole kihutavasse jõkke, mis voolab tavapärasest kolm korda kiiremini. Et liigveest rutem lahti saada, on lüüsid tema teada avatud. Kala ei näkka. Niel täpsustab lanti tagasi kerides: “Orck ajas rohkem üle. Seal jäid mõned kaugemadki tänavad vee alla.” Keskkonnateenistus teatab raadios, et värskeima täpse info leiab nende kodulehelt. Kuid mida teha siis, kui elektrit pole?

Õhtused uudised räägivad Tewkesburyst. Keegi on teadmata kadunud. Joogivett pole. Vihma sajab ning antud on järjekordne hoiatus. Kas ja millal vesi tõuseb, ei tea keegi. Ka mitte keskkonnaagentuur.

Oxfordi Jam Factory baaridaam küsib: “Kus see Tewkesbury õigupoolest asub?”