Cecilia Malmstöm ütleb, et ta ei saa sundida riike pagulasi vastu võtma, vaid võib seda üksnes paluda. Tema sõnul peaksid riigid aru saama, et nende inimeste näol on tegemist varaga. Volinikku saadab pildil Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm. Foto: Rauno Volmar

Eile Tallinna väisanud Euroopa Komisjoni siseasjade volinik Cecilia Malmstöm tutvustas kõrgetasemelisel EL-i pagulaspoliitika konverentsil valdkonna uuemaid suundumusi. Eesti Päevalehele antud intervjuus rääkis ta, et üritab EL-i riike veenda Euroopa lõunapiiril suurenenud pagulaste survet jagama.

••Euroopa Liit ja te ise olete pühendanud tähelepanu peamiselt lõunapiirile ja sinna suunatud migratsioonisurvele. Aga nüüd on meil Krimm ja kahjuks võimalus, et midagi juhtub ka Ida-Ukrainas. Kas siis, kui Ukrainas konflikti ei peatata ja rahulikku olukorda ei taastata, peame hakkama mõtlema ka inimeste saabumisele ida poolt?

Jah. Just sellepärast vajame asüülisüsteemi, mis toimiks kõigis riikides. Nagu ütlesite, fookus on olnud Euroopa lõunapiiril. Kuid Ukraina või Valgevene kriisil võib olla tagajärgi siinpool. Seega kohe, kui kriis Ukrainas puhkes, hakkasime valmistuma. Oleme pidevalt kontaktis piirivalveteenistuste, kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et saada varakult teada, kas piiridel on liikumist. Riigid, kellega suhtleme, on Poola, Ungari, Slovakkia, Rumeenia – Ukrainaga piirnevad riigid. Seni pole näha olnud mingit liikumist, aga hoiame siiski nende riikidega ühendust. Samuti arutasime seda kümne päeva eest Brüsselis siseministrite kohtumisel. Nii et jah, peame valmistuma. Kuigi see pole praegu eriti tõenäoline, võib kriis, nagu ütlesite, ka eskaleeruda.

••Palusite hiljuti Euroopa Liidu liikmesriike, et nad jagaksid akuutsete kriiside ajal omavahel rohkem asüülitaotlejate, pagulaste koormust. Miks peaksid teised riigid teie arvates seda tõsiselt võtma?

Jah, oleme palunud, et liikmesriigid jagaksid rohkem koormust, aga see pole kohustuslik. Kui vaatame kasvõi Süüria kriisi, siis pole see Euroopast sugugi väga kaugel. Igaüks võib näha tsiviilelanike ja laste kohutavaid kannatusi. Pagulased on jõudnud enamasti Süüriaga piirnevatesse riikidesse, mitte Euroopasse. Kuid need, kes on võtnud ette teekonna Euroopasse, teevad seda veoautodes, konteinerites, väikestes paatides… Mõned neist upuvad teekonnal. Need inimesed vajavad kaitset. Võib-olla mitte igaveseks, aga vähemalt ajutiselt. Kui iga riik aitaks natukene ja tagaks neile turvalisuse, siis suudaksime kaitsta kõige haavatavamaid. Kui igaüks võiks neist laagritest vastu võtta kasvõi mõne ümberasuja, siis teeksime palju rohkem ära. Aga ma ei saa sundida riike seda tegema. Saan neid ainult paluda. Ka Eesti võiks ehk vastu võtta paar pagulast, et väljendada solidaarsust.

Edasi lugedes saab teada, kuidas pagulastest väärtust näha.

« Avalehele 132 Kommentaari
Loe veel: