„Väike Nicolas, mu karuke,” alustab murtud häälega naine oma pojale mõeldud hüvastijätukõnet. Kell on 12 keskpäeval ja väikse Lommeli kesklinnas asuvas restoranis jääb mitmeks minutiks kõik vaikseks. Ka linn ise on vaikne. Restorani on päevapakkumist sööma tulnud vaid mõned üksikud vanainimesed, kes vaatavad ainiti nurga poole, kus mängib väike televiisor. Kõige hallipäisem lõunaline, keda kaaslased toitma peavad, hakkab nutma, mis äratab naabrid üles ja nad hakkavad teda lohutama.

Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: