Wikileaks Soomes: USA huvitus Venest ja iseloomustas poliitikuid
Viimasel nädalal ajalehes Helsingin Sanomat avaldatud ülevaated USA diplomaatide memodest puudutavad eelkõige Soome välispoliitikat ja peaasjalikult kokkupuuteid Venemaaga, kuid sisaldavad ka hinnanguid Soome tipp-poliitikutele. Soome ajaleht pääses Wikileaksi kaudu lekkinud memodele ligi tänu Norra ajalehele Aftenposten, mille toimetuses käisid Helsingin Sanomate ajakirjanikud Soomet puudutavat materjali uurimas. Kokku on USA Helsingi saatkonnast saadetud 601 memot, vanim neist 2000. aastast ja uusim 2010. aasta veebruarist. Kümned memod puudutavad Venemaad ja neist ilmneb, et USA ja Soome suhted on vägagi lähedased.
Kogu kümnendi on Soome välispoliitika ajajad regulaarselt ja põhjalikult informeerinud USA saatkonda muu hulgas just Soome ja Vene juhtide kohtumistest, tõdes Helsingin Sanomat. Lugu saab alguse 2000. aastast ja esimene memo on üsnagi tähelepanuväärne: USA saatkond sai tollaste vastsete presidentide Tarja Haloneni ja Vladimir Putini esimesest kohtumisest ülevaate juba sama päeva õhtul. Tõsi, USA suursaadiku Eric Edelmani raport läks teele alles 12. juunil, kuid Edelman mainib, et Soome presidendi kantseleiülem Jaakko Kalela teavitas teda juba 7. juunil, kui presidendid kohtusid. Kaks päeva hiljem andis Soome välisministeeriumi kõrge ametnik René Nyberg detailsema ülevaate, ilmselt toimus see USA saatkonnas. Edelmani sõnul jagas Nyberg ameeriklastega nii Soome valitsuse poolt Putiniga kohtumise kohta teistele Euroopa Liidu riikidele tehtud raportit kui ka üksikasjalikumat raportit, mis oli mõeldud Soome oma valitsusringkondadele.
Ohtlik naine Halonen
Putini ja Haloneni kohtumist on iseloomustatud kahe juristi jutuajamisena. Kuigi ametlikult seda Haloneni visiidi päevakorras ei olnud, olevat üles kerkinud Karjala küsimus. Putin olevat öelnud, et jätkuv diskussioon võimalikust Karjala tagastamisest Soomele võib kahjustada Vene-Soome suhteid. Putin möönis, et Stalin tegi Soomet rünnates vea. Putini sõnul oli Venemaal küllalt maad ja polnud ka vajadust end kaitsta. Kalelale viidates öeldakse memos, et Halonen jäi Putiniga vesteldes kindlameelseks ja et ühel hetkel olevat Putin kogunisti Halonenile öelnud, et too on väga ohtlik naine. Wikileaksi materjal ei peegelda ka Soome puhul muidugi täpselt tegelikkust ja pole mingit tõestust, et dokumentides esinev on tõde. Memodes on ju vaid nende koostajate vaated ja arusaamad, mis tuginevad jutuajamistele ametiisikutega. Memodest saab pildi ka selle kohta, millisena nägi ja hindas USA saatkond Soome tipp-poliitikuid. Nii näiteks mõjus sotsiaaldemokraadist välisminister (aastail 2000–2007) Erkki Tuomioja ameeriklastele punase rätikuna, kuid tema ametijärglast (aastail 2007–2008) Ilkka Kanervat Koonderakonnast peeti usaldusväärseks partneriks.
Reservatsioonidega suhtus USA saatkond ka Haloneni, kuigi memodes ilmutatakse presidendi suhtes siiski respekti. 2007. aasta mais on suursaadik Marilyn Ware Washingtoni kirjutanud, et Halonen ja Tuomioja on Vietnami sõja ajaga seotud Euroopa antiamerikanismi produktid. Saadiku sõnul on paljud soomlased, sealhulgas näiteks varasem minister ja praegune parlamendi esimees Sauli Niinostö kritiseerinud Haloneni ja Tuomioja, et nood ei suuda lahti saada tudengiaja aktivismist ja lasevad oma Ameerika-vastasel radikalismil välispoliitilisi otsuseid mõjutada. Suursaadik Ware’i allkirjaga memos iseloomustatakse Haloneni kui sellise reputatsiooniga poliitikut, kes algul reageerib ettepanekutele pahural moel, kuid hiljem leebub ja on valmis neist rääkima. Soome välis- ja kaitseministeeriumi ametnikele viidates kirjutab Ware, et Halonen võib olla agressiivne, kui ta on nurka surutud, ja blokeerida algatusi, kui talle liiga suurt survet avaldatakse.
Samuti ei suutvat ta hoiduda päevapoliitikasse sekkumast, kuigi Soome president peaks sellest üle olema. Ühes 2005. aasta memos, kui lähenesid presidendivalimised, viidatakse aga Niinistö hinnangule, et Halonen polevat teinud vigu, sest ta polevatki midagi teinud. 2006. aasta valimistel ka ise presidendiks kandideerinud Niinistöt iseloomustasid ameeriklased aga karismaatilise ja sügavamõttelisena ning arvasid, et ta toetaks USA poliitikat suurema tõenäosusega kui Halonen. Kes aga vaat et kiusu pärast ja puusalt tulistades USA-d torpedeeris ja ameeriklaste negatiivseid hinnanguid pälvis, oli ikka välisminister Tuomioja. Näiteks teenis ta kriitikat, et suhtub äärmiselt ettevaatlikult NATO-sse ja instinktiivselt oponeerib USA edendatud teemasid. Ühes 2007. aasta kevadest pärit memos nenditakse, et Tuomiojal on kalduvus keerutada tarbetuid erimeelsusi üles isegi asjades, milles riigid on tegelikult ühel meelel. 2004. aasta novembrikuises memos arvustab suursaadik Earle Mack üht Tuomioja artiklit, mis olevat räige isegi Tuomioja standardite järgi.
Selles artiklis kritiseeris Tuomioja ajalehte Helsingin Sanomat parempoolse agenda promomise pärast. Järgmise aasta veebruaris aga on USA saatkond peamajja teatanud, et kohtumisel USA suursaadikuga oli Tuomioja üle pika aja optimistlikum ja lõõgastunum. Suursaadik võeti vastu erakordse soojusega ja südamlik atmosfäär püsis kogu kohtumise. Teised Soome välispoliitika 2000. aastate võtmetegelased on saanud kas positiivse või neutraalse hinnangu. Näiteks sotsiaaldemokraadist parlamendi esimeest Paavo Lipponeni peeti USA saatkonnas Euroopa tasemel pragmaatiliseks riigimeheks, kes on meelestatud USA suhtes positiivsemalt kui paljud tema parteikaaslased. Kanerva kohta on 2007. aastal öeldud, et esimest korda seitsme aasta jooksul on Soomel välisminister, kes on tõsiselt huvitatud USA vaadetest ja otsib aktiivselt valdkondi, milles kaks riiki saaksid efektiivsemalt koostööd teha. Kanerva järglane Alexander Stubb on kütkestav ja taibukas, võtab Soome liikmesust EL-is väga tõsiselt ja on veendunud üleatlandilise koostöö vajalikkuses, väites, et NATO on peamine sammas, mis hoiab ülal ÜRO katust.
Pronkssõdur tõi muutuse
Ent pöördugem tagasi Venemaa juurde ja aega, mil Putinil oli käsil teine ametiaeg. Toimunud olid terrorirünnakud USA-s, sissetung Afganistani ja Iraaki. Need olid muutnud lääneriikide suhteid pingelisemaks (mis ilmsest väljendus ka USA hinnangutes välisminister Tuomiojale ja Halonenilegi) ning samal ajal olid teravnenud ka Venemaa ja lääne suhted. Juba enne, kui Helsingin Sanomat hakkas avaldama Wikileaksi kaudu saadud materjali, ilmus eelmisel kuul üks samast allikast pärit Soomet ja Venemaad puudutav lekitus Vene väljaandes Russki Reportjor. Jutt on 2004. aasta detsembris toimunud Haloneni ja Putini kohtumisest, millest andsid ülevaate Haloneni kantselei ja välisministeeriumi tegelased ning eraldi ka parlamendijuht Lipponen, regulaarne külaline USA saatkonnas.
Putin olevat olnud frustreeritud, stressis ja mures ning ärritunud, et lääs on laienenud Venemaa piirideni. Lipponen, kes oli vestelnud Haloneniga sellest kohtumisest, rääkis USA saadikule, et tema meelest tunnevad venelased enda ümber pressingut, vähemasti Baltikumist ja Kaukaasiast. Lipponen soovitas, et USA ja EL jääksid oma põhimõtetele kindlaks, aga peaksid meeles, et Putin tunneb end parajasti väga ebamugavalt. Hilisematest memodest jääb mulje, et kui Kanerva ja Koond-erakond 2007. aastal valitsusse pääsesid, muutus Soome Vene-poliitika USA-le meelepärasemaks. Pöördepunkti nähti Eesti pronkssõduri kriisis, mil Kanerva väljendas tõsist toetust Eestile. 2007. aasta septembris on asjur Amy Hyatt kirjutanud, et pronkssõduri kriis julgustas Soome valitsust eemalduma senisest tavast anda rasketes küsimustes Venemaale järele. Uus valitsus on tema sõnul hakanud Venemaale vastu viisil, mida eelmine valitsus ei kasutanud.
