Toomas Jürna pani kokku meeskonna ja oskas seda hoida. Foto: erakogu

„Kui Toomas oli midagi ette võtnud, siis viis ta selle ka lõpuni,” meenutab endine õpilane ja hilisem konkurent võistlusrajal Ants Kikerpuu. „Loomulikult oli sellisel inimesel palju sõpru, kes temast lugu pidasid, ja ta ise austas kõiki oma sõpru. Toomas oli juba sündides see, mille nimel meie pidime tööd ja vaeva nägema, ja tal ei olnud mitte kunagi kahju ennast tõelise sõbra jaoks ohverdada, igas olukorras aidata.”

Toomase isa oli sepp ja oli olnud nooruses, esimese Eesti vabariigi ajal edukas poksija. „Eks ta õpetas ka Toomasele selle ala kunsti. Isa antud poksitunnid arendasid koordinatsiooni, reaktsiooni ja kindlasti võitlejatahet,” teab Kikerpuu. „Toomase üks onu oli kurttumm, temalt õppis Toomas kehakeelt ja miimikat – et inimese näoilmest võib välja lugeda mõtteid juba enne seda, kui inimene üldse mõtlema jõuab hakatagi. Onult omandatut nimetas Toomas seitsmendaks meeleks.”

1950. aastate algul tegeleti motokrossiga peamiselt Tallinnas. Kaugema kandi meestel oli sellega võimalik tegeleda vaid oma kulu ja kirjadega.

Avalehele
Loe veel: