In memoriam Liisi Ojamaa (26.2.1972 – 8.10.2019) FOTO: Marko Mumm

„Selline iseendaks olemise ja vastuvoolu ujumise maailmameister. Ma ei tea ühtegi teist inimest, kel oleks teiste arvamusest siiralt savi, kes kulgeks omade sihtide poole, paljajalu ja seitse satsiseelikut üksteise otsas, nagu seda tegi Liisi,” kirjeldab teletoimetajast sõbranna Marit Ummelas, kes tutvus Liisiga juba liivakastis mängides.

Liisi ei üritanudki sobituda või kasti mahtuda, et endast mingit muljet jätta. „Ta kuulas ühtviisi suure lustiga Justamenti, Vene sõjaväe meeskoori ja Verdi oopereid, luges rõõmuga sopakaid ja Cosmopolitani ega varjanud seda kunagi. Ta ei üritanud keegi olla, ta oli juba niigi,” lausub sõbranna.

Tema sõnul suhtus Liisi kõigesse talle omase elegantse loomingulisuse, süsimusta huumori ja ohjeldamatu südamlikkusega. „Hoolimata tohutust silmaringist, lugemusest ja sõnavarast, mis oli avar nagu kosmos, ei näidanud ta kunagi kellegi suhtes üles mingitki üleolekut. Liisi võttis rauge rahuga oma tiiva alla kõiksugu karvaseid ja sulelisi, toitis neil kõhud täis, otsis läbivettinud ootamatule külalisele kapist midagi kuivemat selga ja lasi enda juures kerra tõmmata. Ei uurinud ega pärinud, kuulas ära, ent hinnanguid ei andnud ja õpetama ei hakanud. Teab ju pange astunud inimene isegi, kui on väheke viltu läinud. Liisiga oli turvaline.”

Avalehele
Loe veel: