Kõigile ja kirssidega! 66-aastasena lahkus klaasikunstnik Ivo Lill
„„Pulli peab saama,” oli tema põhiline lause,” ütleb tütar Liisi Lill algatuseks. Beebipõlvest peale oli Liisi isaga kõikjal kaasas. Ta meenutab nii lapsepõlves isaga kaasa tehtud koosolekuid Kuku klubis kui ka legendaarset jaanipäeva, mil aitas vanemal pihusvärviga juuksed roheliseks värvida. „Isa sünnipäev on jaanipäeval, aga kellel see ikka meeles oli, kõik tulid jaanipäeva pidama. Olin siis umbes kümneaastane ja ma ei tea, kust isa tol ajal üldse spreivärvi välja võlus, igal juhul mina midagi sellist käes hoidnud polnud ja see kõik tundus täiesti uskumatuna. Roheliseks värvitud pea ja valge ülikond võimaldasid tal efektselt seltskonna ette ilmuda.” Ta lisab, et nalja ja rahvarohkeid pidusid armastava isa põhimõte oligi: kõigile ja kirssidega! Ivo Lille ehk Kuti ümber keerles alati kogu seltsielu.
„Meie suguvõsa on kaasa saanud lapsiku huumorimeele, ikka pissi-kakanaljad,” lisab Liisi poeg, 13-aastane Moorits, kes kasvas esimesed neli eluaastat enamjaolt koos vanaisaga ja meenutab nii Võrumaal kui ka Nõmmel ühiselt veedetud aega. „Me tegime kõike koos: käisime poes, saunas, ujumas, vaatasime televiisorit. Kui olin juba vanem kui kaheaastane, istusin vanaisa süles rooli taga, jalad pedaalideni ei ulatunud, aga rooli keerama ta mind õpetas. Ta ei püsinud üldse paigal, üle kahe päeva ta niimoodi olla ei saanud, et autoga ei sõidaks.”
