Hendrik Toompere: mõnus ja mugav on teatris vaadata seda, mis sinusse üldse ei puutu
(11)„Olen märganud, et paljud asjad lähevad ise korda. Kui hakata ägedalt asju parandama ja protsessidesse sekkuma, siis tavaliselt lähevad nad hullemaks,“ ütleb Eesti Draamateatri näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere (59).
Kultusfilm „Naerata ometi“ tähistab sel kuul oma 40. sünnipäeva. Linale jõudes erakordse eheduse ja suurepäraste rollidega laineid löönud ning ülipopulaarseks saanud film, mille lavastasid Leida Laius ja Arvo Iho, on auga võtnud sisse koha eesti filmiklassikas. Ja mitte ainult – „Naerata ometi“ valiti äsja Berliini filmifestivali programmi Berlinale Classics. See on esimene kord, kui Eesti film linastub Berlinale mainekas arhiivifilmide programmis.
Filmi ühe peaosalisena kogus üleöö kuulsust toonane 19-aastane lavaka tudeng Hendrik Toompere. Robi osa oli Toompere esimene filmiroll, mis ta elu paljuski muutis. Pärast lavakooli lõpetamist legendaarses 13. lennus on ta korduvalt pakkunud kõneainet võimeka lavastaja ja näitlejana. Teda on saatus hoidnud, tema lavaelu on olnud õnnelik.
Neil päevil rääkis sinu kursusevend Elmo Nüganen oma vähidiagnoosist. Kas see on ka sind mõtlema pannud, et hakkame vanaks jääma, kõiksugused hädad tulevad kallale ja eluvaade tuleb ümber sättida?
Lugesin lehest pealkirja, aga mitte rohkem. Kui ma Elmot näen, siis räägin temaga ja ongi kõik. Mida ma loen sellest, mis on seal räägitud ja tõlgendatud, lauseid otsitud ja säetud. Eks need ole ealised iseärasused, juhtuvad igasugused asjad.
