Polina Tšernjak ja Ene McLaughlin: ka kõige uhkemast varustusest ei ole mäesuustama minnes abi

Üle-eelmisel nädalal Prantsuse Alpides laviinis toimunud tragöödia jääb meiega pikaks ajaks.

Mida aasta edasi, seda rohkem on eestlasi, kes avastavad mäesuusatamise ja lumelauasõidu imelise maailma. Eesti väikesed suusakeskused on imehead kohad, kus kodu lähedal mugavalt esmased teadmised omandada või oskuseid soojas hoida. Kui suundud suusareisile välismaale, tuleb arvestada, et lisaks kõrgematele mägedele, pikematele radadele ning sügavamale lumele on ees ootamas ka uued ohud – üks neist on lumelaviin.

Mida teada laviinidest?

Laviiniohule peavad eelkõige mõtlema need talispordiharrastajad, kes soovivad liikuda märgistatud ja hooldatud radadelt kaugemale. Puutumata lumi on kindlasti kutsuv, ent seal ei tehta laviinikontrolli, mis aitaks nõlva ohutuks muuta.

Talve jooksul sadanud lumi ei ole ühtne mass, vaid ladestub kihtidena, mõned nõrgemad ja mõned tugevamad. Eri tegurite mõjul (näiteks nõlvale liikunud inimene) võib pinnase ja lumekihtide vahel toimiv jõudude tasakaal muutuda, nõrgem kiht annab järgi ning lumi pääseb liikuma ehk vallandub laviin. Kõige sagedamini esineb laviine nõlvadel, mis on 35 kuni 50 kraadi. Võrdluseks, Väikese-Munamäe sportnõlv on umbes 21 kraadi.