Toomas Alatalu: kui propagandavahtu täis poliitikas otsida kindlaid pidepunkte, siis midagi leiab ka

Pakkusin oma esimesele Trumpi teise valitsemisaja kommentaarile pealkirjaks „Igav ei hakka“. Pandi lõpuks midagi muud, ent tänased tulevärgid ja ideed ületavad kõik mõeldava.

78-aastane Trump ja mehed, kelle nõu ta usaldab, on vormis. Taktika on lihtne: rääkida jõupositsioonilt, ehk siis hüpata peale nii omadele kui vastalistele, oodata ära nende esmareageering ja teha seejärel uus otsus. Lihtsaim näide on tollitariifid Kanadale ja Mehhikole, mis 48 tundi hiljem pandi kolmekümneks päevaks pausile.

See on vaat et USA ühine käekiri kõigi puhul, ent suurvõimudega käib asi siiski teisiti. Suhtlemisest nn suure kolmiku vahel tuletan meelde, et Trump ja Xi Jinping rääkisid telefoni teel veel enne tema esimest Valgesse Majja asumist. Sinna oli kutsutud ka Hiina asepresident. Ent Vladimir Putin ootab siiani hetke, mil saaks vähemalt telefonitsi Trumpiga rääkida.

Trumpi eelmise ametiaja (2017-2021) jätkamise soovi meeles pidades oli loogiline, et ta pidas oma esimese presidendikõne välismaale Saudi Araabia kroonprints Mohammad Bin Salmaniga, kel on otsustavaim sõna Lähis-Ida ja just nn Abrahami lepete (Iisraeli-Araabia riikide suhted) ning Jeruusalemma kui tervik/poolik (silmas pidades kahe riigi lahendust) linna asjus.

Sellele järgnes Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu tulek Valgesse Majja esimese väliskülalisena, et kuulda maailmapoliitika selle aasta (seni) kõige kõvemat avaldust Trumpi suust: Gaza palestiinlased lahkugu sealt Egiptusesse ja Jordaaniasse ning USA ehitab puruks pommitatud ala üles ja muudab selles piirkonna Rivieraks.

Säärane kuulutus tõstis kogu muu maailma tagajalgadele, ilmnes äge vastuhakk ja järgnesid uued avaldused, sealhulgas ka tagasitõmbamised. Tegelikult oli toimunu ettearvatav, kõik ja eeskätt kohalikud ning regionaalsed tegijad, ÜRO ja muud institutsioonid said võimaluse enda hoiakuid näidata-kinnitada.

Samas võib eeldada, et esialgu ei järgne sellele midagi. Näiteks ei looda „Gaza etnilise puhastamise ja ülesehitamise komiteed“ või midagi selletaolist. Esialgu tuleb lihtsalt ära oodata arengud kolmnurgas Washington-Peking-Moskva.

Hiinaga seonduvalt juhtisin tähelepanu sellele, kuidas nn territoriaalsetes nõudmistes Panamale ja Gröönimaale kõlas Hiina teema – saanud kontrolli alla laevaliikluse kanalis, mille USA ehitas, huvitub Hiina Gröönimaa maavaradest ja baasidest.

Loogiliseks jätkuks öeldule sai riigisekretär Marco Rubio väisang viite Kesk-Ameerika riiki ja ennäe imet – Panama astus välja Hiina ja konkreetselt ka Xi Jinpingi suurprojektist „Majandusliku vööga Siiditee“ (Belt and Road). Xi kuulutas selle välja Astanas 7. septembril 2013, seistes kõrvuti Nursultan Nazarbajeviga, keda isegi Putin tunnustab kui Euraasia majandusühenduse idee autorit ja kes üliosava religoonide vahendajana käivitas mitu nn Astana formaati.

Neist üks andis ka Iraani tuumarelvavleppe, millest Trump veel omal ajal lahkus. Ta ründab Iraani raevukalt tänagi.

Neid Xi Jinpingi Siiditee projekte on kaks (kenasti ka põhiseaduses kirjas) – üks matkib maismaal ajaloolist siiditeed ning teine mere kaudu. Esimene põrkus paratamatult juba toimivate ühenduste, nagu Euroopa Liit, huvidega, teise siirdamine Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas läks aga ladusalt ja silmatorkavalt.

Mullu, 17. novembril, ehk siis peale Trumpi valimisvõitu avas Xi Jinping Hiina ehitatud Chancay süvasadama Peruus. Ta läks sealt edasi Brasiiliasse G20 kohtumisele, kus sõlmis president Lulaga leppe raudtee ehitamiseks Lõuna-Ameerika Atlandi rannikult selle Vaikse ookeani rannikule. Loomulikult ajab niisugune transiidi perspektiiv iga ärimehe närvi, poliitikuks hakanud Trumpist rääkimata.

Brasiilia president Lula ütles isiklikult Xi’le ära liitumisest Belt and Road’iga (seal on 19 Ladina-Ameerika ja Kariibi mere saareriiki). Eelnevalt oli Lula jätnud minemata Putini BRICS-kogunemisele Kaasanis (oktoobris 2024, Tatarstani pealinnas), kus temalt oodati avaldust rahareformiks eesmärgiga nõrgendada dollari domineerimist.

Kaasanis oli kohal ka Venezuela president Nicolás Maduro, ent Lula blokeeris selle naftariigi liitumise BRICS-iga veto distantsilt. Kaasanis oli kohal ka Saudi Araabia välisminister, kuid seegi riik lükkas edasi oma liitumise BRICS-iga ega pole seda Vikipeedia andmeil tänaseni teinud. Küll aga sai maailm 6. jaanuaril 2025 teada, et BRICS-il on veel üks moslemiriigist liige – Indoneesia.

Mullu pidi BRICS-iga liituma ka Argentiina, ent 2023. aasta lõpul presidendiks valitud Javier Milei tühistas selle otsuse ja kutsus oma inauguratsioonile Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi. Lühidalt öeldes ajab Milei väga trumpilikku majanduspollitikat ja oli üks vähestest välisliidritest Valges Majas 20. jaanuaril.

Sestap saab öelda, et Kremli lootused Ladina-Ameerikale BRICS-i plaanis on hetkel nullis. Hiina puhul tuleb arvestada, et novembris peeti Hiina-Ladina-Ameerika järjekordne ärifoorum Nicaragua pealinnas Managuas. Selle ühe otsusena hakkavad hiinlased ehitama sadamat Moskiitorannikul ehk Bluefields’is.

Sedapuhku tuletab see novembris toimunud konverentsi otsus meelde viie aasta tagust „teise Panama kanali“ projekti, mis kulgenuks ju läbi Nicaragua. Suurkava, mida pole ju maha maetud ja mida tasub alati silmas pidada Washingtonis tehtavate avalduste puhul.

Kuuba, Nicaragua ja Venezuela on küll kurjad kommunistid-marksistid ja Euroopa Liit on juba kolm korda tunnustanud Maduro asemel valimiste võitjaks kedagi teist, ent Trumpi eriülesannetega saadik Richard Grenell käis äsja Maduro jutul ja tõi koju kuus Venezuela vanglates istunud ameeriklast.

Arvata on, et seda muud maailma ärritanud käiku üritati korvata Venezuela valitsuslennuki ülevõtmisega USA eriüksuse poolt Dominikaani Vabariigis just siis, kui seal viibis riigisekretär Rubio. Väidetavalt on tegu n-ö vana looga, aga ajaline teostus on huvitav. Juhiks tähelepanu veel ühele Lõuna-Ameerika riigile - Boliiviale, mille president Luis Arce oli staarkõneleja mullu juulis Peterburi majanduskonverentsil ja kellega Xi pidas novembris kõnelusi Brasiilias. Üheks teemaks olid kindlasti sealsed liitiumi varud.

Eilsete sõnumite põhjal on Valge Maja järgmiseks külaliseks 11.-12. veebruaril India peaminister Narendra Modi, ehk siis on Trump on valmis kuulama neljandat ja omamoodi neutraalseks peetavat suurtegijat. Ja siis peaks kohal olema Ukraina juht Volodõmõr Zelenskõi koos järgneva Trumpi-Putini telefonikõnega.

Lõpetuseks pööran tähelepanu ka homsetele valimistele Kosovos, millel kõva Trumpi maik küljes, ehkki just selles riigis kõrgub tema konkurendi Bill Clintoni ausammas – haruldus kogu Euroopas. 2006. aasta algul oli seis säärane, et sündisid kaks moslemiriiki - Palestiina ja Kosovo. Esimest pole sisuliselt tänaseni tekkinud, teine sündis n-ö omal algatusel.

Ja kui Euroopa riigid püüdsid Moskva ja Pekingi vastuseisu aastaid pehmendada igasuguste mõeldavate väärtuste ja nippide pakkumisega, siis võttis Trump kätte ning kutsus 4. septembril 2020 Valge Maja ovaalsaali Serbia presidendi Aleksandar Vučići ja Kosovo toonase juhi Avdullah Hoti ning lasi neil alla kirjutada „Majandusliku suhtlemise normaliseerimise“ lepingu.

Nagu teada, tuli Trumpil ametist lahkuda ja on raske ette kujutada, mis võinuks järgneda. Järgmisel aastal toimunud valimised võitis Kosovos toonane opositsioon ja peaministriks on seal hetkel Albin Kurti. Ta oli ka suursoosik, kuid reedel tegi suu lahti äsja Maduro juures käinud Grenell ja täna ei tea keegi, kuidas tema negatiivse maiguga hinnangut Kosovo võimumehele võtta. Hea meel on aga tõdeda, et Trump pole ühtegi eelmise võimuaja tegevussuunda ja objekti unustanud.