Toona olnuks raamat pomm, mis plahvatanuks kõlavalt. Seesama Saksamaa, mis valitseb praegu Euroopa Liitu, oli rõõmuga valmis väiksemad hävitama või venelastele maha müüma. Oh, kui suured sõbrad oldi sotsialistliku Venemaaga: erinevad maailmavaated, kuid ühtsed ideed – valitseda planeeti.

Võib arvata, et dokumente – kirju, memosid, ametlikke pöördumisi – on igav lugeda. Ei sugugi, kui need näitavad ajalugu, meie ajalugu, täies eheduses. Saab teada, millist mängu hämaruses mängiti ja milliseid tehinguid tehti.

Poliitika täies ilus. Omadele üks jutt, võõrastele teine. Strateegiad, kuidas oma soove läbi suruda ja lõpptulemused – kõik on mustvalgelt kirjas.

Raamatu vaieldamatud pärlid on Pravda artiklid, millega venelased põhjendasid kodanikele üht või teist sammu. Propaganda kõrgpilotaaž! Stalin, nagu selgub, on geenius. Eksimatu.

Euroopas algas samal ajal teine maailmasõda. Saksamaa vallutas pool Poolat, millele reageerisid Inglismaa ja Prantsusmaa, kuulutades Hitleri juhitud riigile sõja. Kohe võttis NSV Liit teise osa Poolast endale.

Kusjuures põhjus, mida rahvale serveeriti, oli ju nii loogiline – kapitalistlikud valitsejad nõrgestasid Poolat sedavõrd, et see langes nädalaga, mis tähendab, et riiki enam ei eksisteeri ja sellest tulenevalt ei kehti ka senised lepingud ja kokkulepped. Ning Nõukogude Liit mitte ei valluta Poolat, vaid läheb sinna kaitsma rahvuskaaslasi ja looma rahu.

Hea küll, Poola langes ja jagati kaheks. Siia võiks ju punkti panna, aga Saksamaa tungis kallale Taanile ja Norrale ning Venemaa Soomele. Ja kes on süüdlased? Pravda väitel loomulikult imperialistlikud Inglismaa ja Prantsusmaa, kes ei võtnud Saksamaa rahupakkumist vastu. Ja kuna need riigid sõdivad Saksamaaga (mitte Saksamaa nendega) peab Hitler tooma Rootsist rauamaaki tankide valmistamiseks läbi Norra. Seega on normaalne, et Norra vallutatakse. Aga Soome ründas ise Nõukogude Liitu paari kahuripauguga.

Lehekülgede haaval rullub lahti ajalugu. Ja arusaam, et kui suured tegutsevad, siis laastud lendavad.