Ikka hea, kui mõni krimka pakub lisaks põnevusele ka sügavamaid teemasid, mille üle saaks kasvõi mõtteis arutada. Taanlane Michael Katz Krefeld, kes on loonud äraspidise kriminaaluurija Thomas Ravnsholti (hüüdnimega Ronk) sukeldub usu ja sektide maailma.

Ju kehtib krimikirjanduses kohati sama reegel kui kollases meedias – lihtsusta ja liialda. Tahaks igati uskuda, et sekti a la Jumala Väljavalitud raamatus kirjeldatud moel ei eksisteeri, aga paraku ei saa seda kahjuks väita.

Niisiis on Ronk vabakutseline. Eradetektiiv. Kes pole armastatu kaotusest üle saanud. Ühel hetkel sajab talle sülle tööots – on vaja üles otsida ärimehe poeg, kes asutas kümnend tagasi kurikuulsa sekti ja seejärel kadus.

Ronk on tüüpiline põhjamaine raamatukangelane – liiga palju alkoholi, liiga masendunud ja liiga küllastunud kuritegevusest, liiga õiglustundeline. Lase säärane mees kallale neile, kes pesevad ajusid, orjastavad ja vägivallatsevad, siis kisub kohe mölluks.

Eks krimkafännil ole ilmselt aimu, mis raamatus saama hakkab ja kuidas kogu lugu lõpeb. Tähtis on muu. Kas tõesti eksisteerib meie demokraatlikus ühiskonnas ususekte, mis on justkui väljaspool seadusi?

Räägime äärmuslikest moslemitest ja muust. Aga äärmuslik usk? Elus kannatada saanud inimeste ajupesu, laste ajupesu – kas see on normaalne ja lubatud? Sekst on suletud ühiskond, kus võib juhtuda mõndagi – mõni sureb, mõni kaob…

Autori kinnitusel on ta teinud uurimistööd ning elu sektis kirjeldatud võimalikult autentselt. Mis on iseenesest traagiline. Samas võib arvata, et Jumal patsutab Krefeldi õlale, kui too pilve piirile jõuab, sest ka kõrgem vägi pole ekstreemsuste poolt.