RAAMATUBLOGI: Aristokraat säilitab ka sotsialistlikus vanglas väärikuse
Härrasmehelikkus selle algses tähenduses on kaasajal kaduv nähtus. Või õigemini pole härrasmehelikkus ehk õige sõna, pigem aristokraatlikkus. Ja aristokraatlikust ei saa õppida, selleks peab kasvama. Ehk nagu... kes see ütles, et on ainult üks Lennart Meri, ülejäänud on seenelised.
On aasta 1922. Moskva. Teadagi, mis otsuse mõistab erikomisjon krahv Aleksander Iljitš Rostovile selle eest, et ta on aristokraat. Aga ei, krahv on kirjutanud noorusaegadel sütitava luuletuse, mistõttu surmanuhtluse asemel määratakse ta eluaegsele asumisele... Metropoli hotelli teenijatetuppa.
Aristokraat ei lase end pisiasjadest häirida ning võtab elu sellisena, nagu see end pakub. Käibevahendeid on piisavalt, seega tuleb eksistentsi nautida, jälgides, kuidas maailm ümberringi muutub.
Krahv pole pelgalt jälgija, vaid tagasihoidlik sekkuja. Ta leiab sõpru ja sõbrannasid ning jõuab nõndakaugele, et lööb kaasa hotelli restorani töös, sest kasvatuse ja aastatega on ta saanud oskuse nautida toitu ja häid veine. Aga aristokraat jääb aristokraadiks ka siis, kui kelnerina laudu teenindab.
Venemaa või ilmselt ükskõik milline aristokraatia on väärikus ja haritus, tagasihoidlikkus ja traditsioonidest kinnipidamine, viisakus ja intellektuaalsus... Kõike seda, mida tänapäeval nii harva kohtab. Loed raamatut, heidad pilgu ümberringi, meie poliitilistesse sfääridesse ja saad aru, et ajad on tõesti muutunud.
Aga kahv Rostov elab oma elu ja võtab vastu kõik, mida saatusel talle pakkuda on. Ta käib ballisaali rõdul kuulamas Venemaa uute valitsejate koosolekuid; näeb, kuidas hävitatakse kõik vana, sest see on endine, mittenõukogudelik; aitab partei teenistujal, nagu too end nimetab, mõista priviligeeritud klasside maailmapilti ning lõpuks kasvatab üles tütre. Ehk siis elab vaatamata kõigele täisväärtuslikku elu.
Väärikus, mälestused ja avatus uuele – just neile kolmele vaalale toetub krahv oma eksistentsis. Ta pole snoob, dissident ega ohver. Ka mitte üksik hunt vaid inimene, kes suudab elada põhimõtete järgi neid ajas muutmata ning džentelmenile kohaselt ning võimalusel teistelegi oma tõekspidamisi edasi anda. Paraku tuleb tõdeda, et tegu on kirjandusliku persooniga ja tegelikkuses krahv Rostovi ei eksisteeri.
Raamat on suurepärane kulgemine ajas, omapärane robinsonaad, kus peategelane ja tema sõbrad elavad justkui eraldi maailmas, oma üksikul saarel, mis ulbib keset kaasaegset tegelikkust.
