Raamatuseriaalidega on juba nii, et kui uue kätte saad, on vana meelest läinud. Ent siinkohal pole suurt hullu, sest üks osa haakub teisega vaid õige pisut ja eks tasapisi hakka üht-teist meenuma kah.

Kui inimestevaheline keemia üleüldse eksisteerib, siis just ekspolitseiuurija Sam Bergeri ja ekskaitsepolitseiniku Molly Blomi vahel. Sarja esimeses teoses „Piirimaa” tuli neil jälitada sarimõrvarit, kes jahib teismelisi ning pärast kurve ja sirgeid... Eks lugege ise.

„Sisemaa” algab kirjaga. Naisterahvas (paranoiline?) kardab elu pärast... Ja Berger on pikaravikliinikus. Psüühiliste probleemidega. Proovib põgeneda, ebaõnnestub... Ja siis selgub, et see tüüp polegi Berger. Ehk siis segane värk esmapilgul, ent hiljem, tõele lähemale jõudes, selgub, et ei midagi segast.

Õige Berger on hoopistükkis Rootsi sisemaa tühjuses paos. Koos Blomiga. Põgenemas õigusemõistmise eest, mis ei mõista õigust. Ent taas on liikvel sarimõrvar, joonistamas tapetute tuharale neljalehelist ristikheina. Pastakaga. Ähmane kuju Bergeri ja Blomi minevikust. Või kujud?

Pole õige, et surevad emad ja pojad, mistap Berger ja Blom võtavad asja käsile, olles varjus, kuid omades õigusmõistjate seas omasid ja saades nõnda infot. Kild killu haaval.

Selleks, et saada selgust tulevikus, peab tõesti kiikama möödunusse. Kusjuures enda minevikku ja otsima üles paar hetke, mis said saatuslikuks. Ja niit hakkab tasapisi hargnema – Berger ja Blom jõuavad mõrvarile üha lähemale.

Nagu sarja eelminegi raamat, on „Sisemaa” harukordselt kurviline nagu Korsika ralli. Peab olema hea kirjamees, et lugeja suudaks end teel hoida, ja Dahl on.

Võib öelda, et „Sisemaa” on tavatu Rootsi krimka, kus puudub sotsiaalne, ühiskonna pahedele viitav liin. Küll aga on ameerikalikku möllu, aga skandinaavialikus kuues. Krimkafännile väärt lugemine igatahes.