Aasta parim krimiromaani tiitli tõi võitlus Rootsi Stalkeriga



Aasta parim krimiromaani tiitli tõi võitlus Rootsi Stalkeriga
StalkerRepro

Lars Kepleri krimkad, kus peategelaseks soomerootslasest Joona Linna, ruulivad actionkirjanduse maailma.

Mõni briljant, hulk rubiine ja peoga üllatavaid vääriskive – nii võiks hinnata läinud aastal eesti keeles ilmunud krimikirjandust. Üheöö raamatuks – mille lugemisel kella ei vaata – võib pidada ehk vaid Lars Kepleri „Stalkerit“ ja Indrek Hargla „Raudrästiku aega“. Ent kõik ülejäänud, mis tosina parema sekka sattusid, ja ka mitmed edetabelist väljajäänud, olid ülikõvad keskmikud.

Mis veel mullust krimka-aastat iseloomustab, oli uute üllatajate rohkus: Katrin Pauts, Emilie Schepp, Claudia Pineiro, S.K. Tremayne, Michel Bussi ja Martin Suter on kõik debütandid.

1. Lars Kepler, „Stalker“, Pegasus.

Julgeks öelda, et Lars Kepler (või õigemini Alexander ja Alexandra Ahndoril, kes selle kirjanikunime taha peituvad) krimiautorina ja Linna krimiraamatu peategelasena ruulivad käesoleval ajal actionkirjanduse maailma. No kes võiks neile vastu saada?
Eelmises raamatus „Uneliivamees“ Linna kaob. Lahkub teise ilma, arvatakse. Lahkub ta jee… Et siis Kepler tapab, nagu Tarass Bulba, oma nii-öelda poja kes toob sisse miljoneid? Niipea, kui Rootsi ilmub Stalker – jälgija ja jälitaja – kes on kõikjal ja mitte kusagil ning tapab naisi, ilmub Linna peidust appi.

2. Indrek Hargla, "Raudrästiku aeg", Raudhammas.

Indrek Hargla on jõudnud täiesti uude teemasse ja tundub, et ka uuele tasemele. Ta siirdub tuhat aastat minevikku, esimese millenniumi kanti, paneb kuritegusid lahendama Veelinde (Viljandi) suurkuninga taretarga Koiola Aotõivu ning loob Eestimaa ajaloo, tuginedes killukestele, mida noppis kümneid kordi läbi loetud „Liivimaa Hendriku kroonikast“, „Hõbevalgest“ ja kust iganes veel.

3. Anders Roslund ja Börge Hellström, „Kaks sõdurit“, Eesti Raamat.

Rootsi krimikirjanike duo on taas hakkama saanud võimsa romaaniga, mis seekord ei peegelda sotsialistliku kuningriigi tegelikkust vaid pigem hoiatab karmi tuleviku eest. Nood kaks sõdurit, küünilist võitlejat, on lapsed - üheksaselt narkomaanid, kümneselt diilerid, kaheteistkümneselt jõhkrad kurjategijad, kes on valmis hävitama ja vajadusel tapma.

4. Jo Nesbø, „Nahkhiirmees“, Varrak.

Jo Nesbø leiab alati võimaluse panna lugeja arutama, õigemini kahtlema, kas see, mis raamatus toimub, on õige ja õiglane. Tavasid eirav politseinik Harri Hole jutustab minevikust, mil ta alkohoolikuna tegi täis peaga ränga avarii ja tappis kõrval istunud noore ja toreda kolleegi. Aga teda ei mõistetud süüdi. Esiteks politseinike lojaalsus, teiseks: mida see annaks, kui avarii teinud mees vangi pandaks. Ja nii otsustataksegi välja kuulutada, et roolis oli hukkunu. Õige tegu? Kurjategija jääb ju karistuseta?

5. Peter James, „Surmaga võidu“, Tänapäev.

„Surmaga võidu“ on pisut enamat kui tavaline krimiromaan, sest avab ukse õõvastavasse elunditega kauplemise maailma. Peter James liigub Briti traditsioonilise krimka radadelt kõrvale ning kirjutab skandinaavialikult ehk sotsiaalselt, pakkudes konkurentsi selle stiili suurmeistritele. Ei mingit halastust tarbijaliku heaoluühiskonna vastu.

6. Katrin Pauts, „Politseiniku tütar“ ja „Tulekandja“, Varrak

Katrin Pautsi debüüt krimikirjanikuna õnnestus täiega. Juba räägitakse, et tema stiil on eriline, „Muhu tume“. Aga eks need saared olegi kahtlased ja hämarad paigad. Müstilised, kus tulekandjad on alati olnud ning kividki nõuavad ohvreid. Kui ühes loos neidised kaovad ja teises alla aetakse, tuleb Muhust pärit ajakirjanikul alustada uurimistööd.

7. Lars Mytting, „Uju koos uppujatega“, Varrak.

Teinekord võib ebamäärase ja halli koore all peituda midagi ilusat. Nagu pärlikarbis. „Uju koos uppujatega“ on just säärane üllatus – tundmatu autor, ähmane tutvustus tagakaanel – aga tegelikult üks südamlik ja kriminaalne peresaaga noore mehe juurteotsimisest ja eneseleidmisest. Sõda hävitas ja lõhkus. Juhtus, et vend sõdis venna vastu. Eestis oli ükskõik, kes sõdis omade, kes sakslaste poolel. Norras polnud.

8. Emelie Schepp, „Igaveseks märgitud“, Hea Lugu.

Emelie Schepp, järjekordne üllataja, ei leiuta midagi uut. Ta loob tagasihoidliku ja endassetõmbunud, kuid see-eest kivikõva naisterahva, annab talle prokuröri ameti ja kadunud mineviku – üheksane Jana Berzelius ärkab haiglas ega tea, kes on ja kust tuleb. Ühel hetkel asub ta lahendama kuritegu, mis toob valguse kätte kuningriigi räpaseid saladused ja juhatavad Berzeliuse iseenda mineviku juurde.

9. Claudia Pineiro, „Betty Boop“, Toledo.

Kui mõnd roimaraamatut saab pidada lummavaks, siis ¬Claudia Piñeiro „Betty Boop” seda on. Keset päist päeva tuleb külla Argentina krimka, mis on üsna tavatu. Politsei on mängus ainult episoodilises kõrvalosas, peategelasi etendavad ajakirjanikud ja kirjanik – too Betty Boop –, kellel palutakse paberile panna ettekujutus kuritööst, kus keegi on rikkal ja väärikal mehel kõri läbi lõiganud.

10. S. K. Tremayne, „Külmakaksikud“, Pegasus.

„Külmakaksikud“ on kõhedusttekitav lugu, mille lõpplahendus jääb viimastele lehekülgedele ning kuni sinnamaani pole õieti aimugi, mis juhtus ja üleüldse toimub. Kui üldiselt üritavad kirjanikud mitte minna liiga tundlikuks ja kui t apavad raamatu lehekülgedel lapse, siis ei lase lugejal eelnevalt temaga lähedaseks saada. Käesolev raamat algab sellest, et üks identsetest kaksikutest on juba õnnetuse tagajärjel lahkunud. Aga kumb?

11. Michel Bussi, „Leidlaps lumetormist“, Varrak.

Michel Bussi, prantslane muide, mõtles välja säärase stsenaariumi: lennukatastroofis jääb ellu vaid üks imik kahest, kes õhulaevas viibisid, kuid keegi ei tea, kas ta on Lyse-Rose või Emilie, rikkast või vaesest perest laps. Raamat on teekonda ajas, kus minevikust samm-sammult olevikku viib detektiivi päevik ja lõpus toimub mõistagi grand finale.

12. Martin Suter, „Montecristo“, Eesti Raamat, 234 lk.

Mis juhtub, kui šveitslane leiab ühtäkki rahakotist kaks sama väärtusega kupüüri, millel on samasugune seerianumber? Kui ta on tavakodanik, siis vaevalt sellest suurt kõmu tõuseb. Ent vabakutselisel videoreporteril, kes müüb telekanalitele uudisnuppe, on teine vaatenurk – tema asub asja uurima. Selgub kummaline tõsiasi – mõlemad rahatähed on õiged, kuigi ei tohiks olla ja nii üht kui teist kinnitavad pangad ja rahatrükikojad. Esialgu.

Eelmiste aastate parimad krimkad

2003: Dan Brown, „Da Vinci kood“
2004: Jean-Claude Izzo, „Chourmo“
2005: Ake Edwardson, „Lõputa suvi“
2006: Agatha Christie, „Miss Marple. Hercule Poirot. Kogutud lühijutud“
2007: Lee Child, „Külaline“
2008: Karin Fossum, „Armastatud Poona“
2009: Stieg Larsson, „Lohetätoveeringuga tüdruk“
2010: Josh Bazell, „Võida vikatimeest“
2011: Anders Roslund, Börge Helleström, „Hoiukapp 21“
2012: Jonas Jonasson, „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“
2013: Boriss Akunin, „Must linn“
2014: Indrek Hargla, „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika“
2015: Henning Mankell, „Tantsuõpetaja tagasitulek“

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare