RAAMATUBLOGI: 256 lehekülge kuninglikku sinist

Tiit Kuningas, „Sinine“, Koolibri, 256 lk.

Võtta kätte ja kirjutada lahti üks värv, antud juhul sinine, on hää idee. Sest selgub, et huvitavat on terve raamatu jagu.

Kui mälumängugurule Tiit Kuningale esitada palve – räägi midagi sinisest – siis on ilmselt järgmised tunnid sisustatud. Ent patt oleks teadmisi vaka all hoida, pigem pisut tarkust juurde hankida ning kõik see kogum raamatusse raiuda. Las harivad end teisedki.

Sinisega on kummalised lood. Või olid, sest sinist ei kohta koopajoonistel ning ka antiikses Roomas polnud see värv pehmelt öeldes levinud. Kas sealne silm ei tajunud sinise lainepikkust, mis on 440 – 490 nm?

Egiptlased kasutasid sinist küll, pidades seda tõe ja õigluse sümboliks, aga ka surnute värviks. Surm on seega tõde ja õiglus?

Mida kõike sinine on: kristluses taevane armastus, plikadele poiste värv, sinine kaitseb ja kuningate soontes voolab sinine veri.

On sinihape ja sinihabe. On sinised erakonnad ja sinised lapsed, õigeini indigolapsed. Ja Venemaal helesinised, golubõje. On sinihallitusjuust ja Sinine lint, sinine marliin ja Fazeri sinine, sinised vääriskivid eesotsas safiiriga, sinilind, Pablo Picasso helesinine periood.

Sinine on viagra ja Facebook ja esmaspäev, Euroopa liidu lipp ja Avatar, kilesussid haiglates ja valgus tualettides ja mida kõike veel.

Niisiis, 256 lehekülge kuninglikku sinist.