RAAMATUBLOGI: 3000 turtsatust ehk naerda saab kõige üle
Anekdootidega on see kummaline lugu, et termin tuleb kreekakeelsest sõnast τὸ ἀνέκδοτоν, mis tähendab: mitte avaldatud ehk pole kirja pandud. Ja ometi ilmub anekdoodiraamatuid massiliselt.
Ajaga on anekdootite rääkimine soiku vajunud. Omal ajal olid naljad Leninist, Brežnevist ja puhvaikades venelastest väike vastuhakk võimule. Pärast Stalini lahkumist siitilmast läks õhk pisut vabamaks ning anekdoodi eest kinni enam ei pandud.
Tänapäeval pole nalju vaja rääkida, sest valitsus on niigi anekdootlik ning lolluste kohta võib vabalt ja rahulikult kõikjal sõna võtta.
Samas tundub, et anekdootide hulk näitab persooni olulisust. Lennart Merist oli naljalugusid ohtralt, anti välja korralik vihik. Arnold Rüütlist oli stoorisid vähem, aga siiski hulk lehekülgi. Et läinud ta kord autokauplusse ja öelnud: talle kui presidendile oleks sõiduvahendit vaja. Küsiti, et millist, Rüütel vastanud: „Ei, kahemillist!”.
Toomas Hendrik Ilvesest on anekdoote näputäis. Vastanud Ilves kord Hispaania kuninga pärimisele, et ei, Eestis härjavõitlusi ei peeta, võideldakse ninasarvikuga. Oo, eestlased on vaprad, kiitnud kuningas. „Ja heasüdamlikud,” lisanud Ilves. „Pooled on alati ninasarviku poolel.”.
Kersti Kaljulaidist... Suurt midagi. Tahtnud Kaljulaid kord Heimar Lengilt arbuusi, too tõstnud ühe laulale ja öelnud: vali, millist soovid. Kui Kaljulaid teatanud, et mida sa valid, kui arbuuse on vaid üks, muianud Lenk: „Sind oli kah üks, aga meie pidime valima.”
Aga jah, „Anekdoodiaabits” pole poliitiline teos, vaid sisaldab pealt kolme tuhande lõbusa lühiloo. Raamatu võib paigutada sinna, kus keiser jala käib ning selle läbitöötamine kestab sedavõrd kaua, et siis on juba uus anekdoodiraamat turule tulnud.
