RAAMATUBLOGI: Algusaastate Eesti politsei - haljas rindu ja pätte püüdma
Haljas rindu ja pätte püüdma, nii loodi Eesti politsei. Või õigemini, nii kujunes Eesti politsei välja nõukogude miilitsast.
Iseenesest häbematult aus ja huvitav raamat üheksakümnendatest ja Tallinna kesklinnast ja politseist. Et kuidas toona asjad käisid, kui noored mehed tulid, kes politseikoolist, kes elukoolist Eesti rahvast kaakide eest kaitsma.
Olukord oli Eesti Vabariigi alguspäevil segane ja sassis. Kurja tehti palju, vastaspoolel seisis suur osa endist miilitsat ja kamp kogenematut politseid. Kombed olid nõukogudepärased, miilitsalikud.
„Eriliselt karmiks läks asi siis, kui purjus peaga tundus, et otsekohe on tarvis pätte püüdma minna. Kehtinuks tollal tänapäevase Eesti elu reeglid, oleks meid nende tegude eest mitte ainult päevapealt politseist vallandatud, vaid ilmselt ka trellide taha saadetud. Kuid oli aasta 1992, seadused ei maksnud midagi, kogu rahvas tegi, mis tahtis, kuritegevus oli alles oma plahvatusliku kasvu alguses ja politseinike uus põlvkond üritas kuidagiviisi selles kaoses oma noorusliku lolluse kiuste elus ja vabaduses püsida.“
Viinaviskamise vaheajal tegi politsei siiski ka tööd. Niivõrd-kuivõrd edukalt. Linnatranspordiga sõideti kuriteokohta, politseiautojuhid olid purjus, tunnistusi peksti välja… Aga noh, riik sai kindlasti puhtamaks.
Oli, mida puhastada. Lapsvargad, keda nooruse tõttu ei saanud trellide taha pista terroriseerisid Tallinna, mäletate? Neist on juttu. Ja tapmistest, et kuidas külamees purjuspäi klaasikaaslast noaga suskas. Pikanäpumeestest, kes kortereid ja kontoreid tühjaks tegid ning aeg-ajalt vahele jäid. Vilepuhujatest, kellele politsei viinaraha andis, et informatsiooni ammutada. Idiootlikest ülemustest mõistagi ja politseireformist, mis kogu süsteemi untsu keeras.
Lugemine on ühtaegu õõvastav, teistaegu huvitav, kolmandataegu rõõmustav – head, et ajad on teised. Kui on.
