RAAMATUBLOGI: Ära tee täna seda, mida homme kahetsed
Üht-teist on inimesele siiski geenidega kaasa antud. Ja kes on kannatlik, jõuab oma aja ära oodata. Jutt käib C. J. Tudorist.
Selge, et kui kuhjata faktid kokku, jääb pilt tummisem. Igatahes on Tudor (naisterahvas, muide, säärane, kel vaba riietus, kes käekotti ei oma ja kui viimati kõrgeid kontsi kandis, murdis hamba) sama põnev persoon, kui ta esikteos. Teismelisena lahkus koolist, töötas raadios ja televisioonis, olles pisut äraspidine. Ema oli talle kord öelnud, et kui temast ei saa Briti peaministrit või bestsellerite autorit, on pettumus suur. Peaministri toolile on konkurents kõvem, sestap otsustas Tudor teise võimaluse ära kasutada.
Idee andsid talle kriidid, mis tütrele sünnipäevaks kingiti. Ükskord otsustati üheskoos kogu kõnnitee täis joonistada, kriipsujukusid, mis õhupimedas paistsid üsna õudustäratavad. Kui sa töötad koerajalutajana, ajades hoolealuseid taga mööda poriplatse, on aega mõelda, mida sa õhtul kirja paned.
Raamatust. „Kriidimees” on mineviku-oleviku krimka, kus kolm aastakümmend tagasi juhtunu hakkab mõjutama kaasaega.
On sõpruskond – neli poissi ja plika – kes elavad, nagu teismelised toona ikka elasid. Mängisid, möllasid, armusid, kaklesid ja kasutasid omavahel suhtlemiseks kriipsujukusid, joonistades neid määratud paikadesse ja andes sedaviisi edasi infot. Kuni ükskord juhatab kriipsukuju seltskonna tükeldatud laiba juurde.
Läheb mööda kolm kümnendit, juhtunud on mõndagi – nii vanusest kui erinevatest elujuhtumistest tingitud. Ent minevik ei lase end lahti. Ühel päeval saavad sõpruskonna liikmed kirja, kus pole muud, kui kriipsukuju. Võiks arvata, et tegu on totra tembuga, kui ühte peagi surnuna ei leitaks.
Eks ta ole nii, et tehtud teod võivad meid jälitada igavesti. Ja kui mingil hetkel tahaks loota, et minevik on lõplikult kustunud, siis mingil hetkel selgub, kuivõrd ekslikud ollakse.
Niisiis ei tasu täna teha seda, millest homme tuleb kahetsust tunda.
