RAAMATUBLOGI: Ära usu ennustajat, kui ta su kolkakülla saadab
Keskealise briti daami Agatha Raisini elu on kui vurr, tema eksistentsist jutustavad kümnendas raamatus siirdub ta ajutiselt kolkakülla Fryfami, kus hakkab mõistagi juhtuma.
Kummalisel kombel pole Inglismaa väikelinnad veel aru saanud, et Raisin toob halba õnne. Ükspuha, kuhu proua läheb või kus on, lõpetab keegi – halvemal juhul rohkemgi – oma maise eksistentsi. Kõige mõistlikum oleks saata Raisin üksikule saarele, siis ei väheneks briti elanikkond suurel kiirusel ja hulgakaupa.
Ennustaja kuulutuse kohaselt määratakse Raisini saatus Norfolgi krahvkonnas. Mis tähendab, et sinna tulebki siirduda. Saati ei tee poissmehest erusõjaväelane James Lacey temast väljagi, on hoopis kadunud.
Fryfam on, nagu öeldud, hullem kui Kapa-Kohila. Ega Raisin saa isegi varsti aru, miks ta sinna maja üüris ja mida sealt otsib. Küll aga komistab ta – üllatus-üllatus – mõrva otsa ja otsustab amatöördetektiivina kirjategija välja peilida.
Raisinile saabub appi vana semu, kellega tehakse pisut seda noore inimese asja ning kahepeale leitakse ka mõrvar.
Eks britid öelgu ise, kuid samavõrd kui krimkad, on M.C. Beatoni teosed saareriigi külaelu koomilised sõnapildid.
Ah jaa, Raisin ei leia saatuse tahtel õnne mitte Fryfamis, vaid kodukülas Carsleys, kus ta viiakse viimaks tanu alla. Kuid võib arvata, et nii lihtsalt need lood ei lõpe, sest eestikeelestamata on veel 17 Raisini saagat.
