RAAMATUBLOGI: Armastus, enesearmastus ja surm
Sabine Durranti raamatud peaksid asuma mitte krimikirjanduse, vaid pigem naistele mõeldud eneseabi või eluõpikute riiulil. Või siis nii siin kui seal.
Kaks paralleelset elu, kaks paralleelset lugu, mis näiliselt ristunud, kuid tegelikult mitte. On paar. Armastav paar. Ainult et armastatuid on vaid üks – naine armastab meest ja mees iseennast. Ja tegelikult hämmastav, kuidas õrnem sugupool laseb ennast ümber näpu kerida. Või kas keritavus sõltub soost või pigem inimese loomusest?
„Mäleta mind sellisena“ tuleb tituleerida psühholoogiliseks trilleriks, mille alguspunkt on päev, mil Lizzie läheb autoõnnetuses hukkunud abikaasa mälestuseks sündmuskohale lilli viima ja leiab sealt teisegi kimbu. Sealmaalt keritakse lugu tagasi, nagu kahe kaameraga salvestatud film, ja mängitakse uuesti ette. Üks kaamera näitab mehe elu minevikus, teine naise elu olevikus.
Mida lehekülg edasi, seda rohkem küsimusi ja vähem vastuseid. Mis, pagan, tegelikult toimub? Kas mees on üleüldse surnud ja kui, siis miks? Ja mis elu ta üleüldse elas? Kaksikelu? Kolmikelu? Ühesõnaga, pingeline värk.
Ah et miks võiks raamat olla eluõpikute riiulil? Sest õpetab tundma varjatud psühhopaate, kes seovad sind köidikutesse ja hävitavad su tahte ja sinu ego.
