Vignollesi tööülesandeks on hallata masinat, mis hävitab raamatuid – Zerstor 500 – ning ta tunneb selle pärast süümekaid – on kuritegu hävitada vaimutoitu! Võimalusel päästab ta masinast raamatute lehekülgi, mis on jäänud Zerstoril hävitamata, nõelteravate hammaste vahele, ning annab neile uue elu. Sõites hommikuti rongiga tööle, loeb Vignolles päästetud leheküljed kaasreisijatele ette. Tavaliselt on need ühe leheküljepikkused, andes aimu, millest käib jutt, ent jättes sherlockholmeslikult väga palju ruumi mõtisklusteks, mis täpselt kus toimus. See lummab kuulajaskonda.

Ühtlasi on lugu viide aegadele, mil lugemine oli kollektiivne tegevus: üks loeb teksti ette ja teised kuulavad (ning sellele järgneb arutlus).Vaikselt ja omaette lugemine on rohkem kaasaegne nähtus.

Rääkides teosest endast, siis see algab mõnusalt salapäraselt ja on keeleliselt väga nauditav, tekstimõnu tuleb tugevalt esile. Raamatu teises pooles aga kaob see sära. Peamiselt sellepärast, et autoril jäävad tegelased soiku: ei toimu nende edasiarendust, kuigi selleks oleks küllaga materjali ja suisa kohustust. Selle asemel keskendub raamatu teine pool väga palju ühe noore naise päeviku sissekannetele, mida Vignolles satub lugema. Läbi tekstide armub Vignolles Julie nimelisse koristajasse, kes peab steriilselt puhtana hoidma ühe kaubanduskeskuse tualettruume. Päeviku sissekanded mõjuvad väsitavalt, sest lühikese raamatu kohta – 116 lk – on seda liiga palju.

Kuid astume paar sammu tagasi. Mul on raske mõista ka seda, miks on teos saanud Prantsusmaal kirjandussensatsiooniks, nagu raamatu tagakaanele on kirjutatud. Lugemine ja selle nautimine, kas see ongi kogu sensatsioon? Aga siin pole midagi sensatsioonilist: lugemine, teistele ettelugemine, lugemisse süvenemine ja muu unustamine – seda kõike kogevad lugejad kogu aeg. Miks me muidu võtaksime raamatuid kätte, kui mitte soovist trükisõna abil kuhugi imelisse kohta kaduda?