RAAMATUBLOGI: Briljantne stoori Iirimaa vaikivast metsast
Üks hea tuttav, samuti krimkafriik, teatas, et tal on pimedatest metsalugudest villand, mistap jättis „Vaikiva metsa“ letile. Aga asjata, sest tegu on ühe kandidaadiga aasta parima eesti keeles ilmunud krimiromaani tiitlile.
Tiitlijutu jätkuks: raamat võitis omal ajal Edgar Allan Poe, Anthony, Macavity ja Barry debüütromaani auhinnad.
Kuna suuremad kirjastused on valdava osa staarkirjanikke endale kühveldanud, peavad väiksemad otsima sahtli põhjast ülejääke. Ja teinekord võib sealt leida pärleid, mis pole kaugeltki tuhmid.
Eks ta ole paras risk välja anda pooltuhat lehekülge siinmail tundmatu autori teost, kuid seekord läks täkke. Loodetavasti. Sest mine tea, kuidas maarahvas uue tulija vastu võtab. Eks olnud varemgi, kui suurepäraste krimiautorite esimesed raamatud tolmu kogusid ja alles hiljem hoogsalt kaubaks läksid.
Tõsi, pimedat metsa on „Vaikivas metsas“ tõesti, aga mitte domineerivalt. Õigupoolest on lehekülgedele mahutatud kolm üksteisega põimuvat lugu.
Esiteks minevik: kolm varateismelist mängivad Iirimaa padrikus ja kaks neist kaovad. Ellujäänust, Rob Ryanist, saab hiljem politseiuurija Dublinis.
Teiseks olevik: sealtsamast metsast leitakse tüdruku laip – keegi on andeka balleriini kiviga surnuks tagunud. Selleks, et mõrvarit leida, tuleb uurijail tungida Iirimaa kirevasse külaellu.
Kolmandaks on „Vaikiv mets“ värvikas suhteromaan, kus eelkõige kirjeldatakse Robi ja tema särava partneri Cassie kummalist eksistentsi keset mõrvarühma karvaseid ja sulelisi.
Õigupoolest võiks nimekirja veelgi täiendada.
Neljandaks on raamatu tekst ja keel ääretult nauditavad – kiitus ka kindlasti tõlkijale.
Suvaline näide: „Need mõned üksikud inimesed, kes seda Knocknaree asja teavad, soovitavad varem või hiljem alati, et ma prooviksin hüpnootilist regressiooni, kuid mingil põhjusel on see mõte mulle vastumeelne. Mulle tunduvad kahtlased kõik asjad, millel on vähegi new age’i haisu juures, mitte selle praktiseerimise pärast, sest ohutust kaugusest vaadatuna on selles mõndagi head, vaid sellega tegelejate pärast, kuna näib, et nad suruvad su kuskil peol alati nurka ja seletavad, kuidas nad avastasid, et on ellujääjad ja väärivad õnne. Kardan, et tulen hüpnoosist välja enesele rahuldust pakkuva valgustatuse suhkruse glasuuriga nagu 17-aastane, kes on äsja Kerouaci avastanud, ja hakkan pubides võõraid oma usku pöörama.“
Ning viiendaks: „Vaikiv mets“ annab meile aimdust vaiksetest psühhopaatidest, kes suudavad inimesi elegantselt endale allutada.
„Ma ei räägi filmide psühhopaatidest. Ta sobib kliinilise määratlusega. Pole südametunnistust, pole empaatiat, patoloogiline valetaja, manipuleeriv, võluv, intuitiivne, tähelepanu otsiv, kergesti tüdinev, nartsissistlik, muutub väga vastikuks, kui teda takistada…“
Tana French on loonud omapärase raamatusarja Dublini mõrvarühmast, kus iga osa keskendub ühele persoonile. „Vaikiv mets“ on Rob Ryani lugu, järgmine – mis loodetavasti samuti maakeelde tõlgitakse – aga Cassie Maddoxi stoori, ja sealt kuuenda raamatuni ning loodetavasti edasigi.
