RAAMATUBLOGI: Eesti, sunji, algonkini, siuu ja maskogi keelest ja bilabiaalsest tremulandist



RAAMATUBLOGI: Eesti, sunji, algonkini, siuu ja maskogi keelest ja bilabiaalsest tremulandist
Grammatika kiituseksRepro

Jean-Pierre Minaudier, „Grammatika ülistus“, tõlkinud Indrek Koff, Varrak, 150 lk.

Igaühele oma. Keeleteaduslikud teosed võivad olla põnevad nagu kriminull, kinnitab prantslasest estofiil Jean-Pierre Minaudier ja põhjendab oma väite 150 leheküljel kenasti ära.

Grammatikaga on asjad nii ja naa. Kas neil, kel keelevaist olemas, ongi väga vaja teada mis on alus, öeldis või üte või miks käänatakse sõna nii või pööratakse naa? Kummalisel kombel räägivad ju lapsed, teadmata ühtki reeglit, emakeelt piisavalt õigesti. Prantsusmaal, nagu selgub, grammatikat ei õpita ja ka inglikeelsetes riikides liigutakse tasapisi sama teed.

Keelefriikidele on eelnev lõik ilmselt kui küünal sipelgapesas, aga ehk leidub neil sedavõrd empaatiavõimet, et mõistetakse ka laisku, kes lihtsalt ei viitsi endale selgeks teha, miks räägivad või kirjutavad nii, nagu peab. Ei hakka ju keegi lahti harutama kõndimise anatoomilisi ja füsioloogilisi aluseid. Me lihtsalt kõnnime.

Aga nüüd asjast. Minaudier on eesti keelega sinasõber, tõlkinud prantsuse keelde „Tõe ja õiguse“ kolmanda osa ning avaldanud raamatu „Histoire de l’Estonie et de la nation estonienne“. Ent tema muusa pole tegelikult Eesti vaid keelte grammatika. Kui inimesel on koduriiulil 1296 keeleteaduslikku teost, kus kirjeldatakse 931 keelt, ja kogu täieneb, siis pole kahtlust, kuhu kaob vaba aeg.

Samal teemal:

Õnneks leidis Minaudier vajalikul määral tunde selgitamaks tavainimeselegi arusaadavalt ja mõnusa huumoriga, miks ta kõrvuni grammatikasse süüvib. Sest grammatika on põnev. Ja ongi.
„Grammatika ülistus“ on niivõrd eriskummaline teos, et seda pole lihtne sajakonna lausega lahti seletada. Saati valgub raamat ühest teemas teise ääretult laial pinnal ning keeruline on seda ühe tervikuna esitada. Et oleks mingigi arusaam, võiks siinkohal esitada paar lõigu.

* * *

„Põhja-Ameerikas on teisigi keeli, mis on peaaegu sama keerulised nagu atapaski keeled – näiteks New Mexico puebloindiaanlaste kerese ja sunji keel, algonkini, siuu ja maskogi keeled, samuti mõned Amasoonia ja Paapua keeled –, kuid nende struktuurid on väga erinevad. Mõnda grammatikat lugedes tekib vägisi mulje, et on rahvaid, kes on kolm miljonit aastat kitsi karjatades ja tähti vaadates meeletult igavlenud ning suunanud märkimisväärse osa oma energiast oma keelte keerulisemaks muutmisse, et mitte keegi teine neist aru ei saaks (kõige ilusamad on need keeled, mida suhtlemiseks kasutada ei saa!), kuid samuti sellepärast, et keel on (või oli) nende ainuke väärtuslik ja peen vara, nende ainuke pärl. Kirjutades Paapua keelte hulka kuuluvast uskumatult keerulisest jimase keelest, mille nooremad põlvkonnad on peaaegu täielikult hüljanud, märgib keeleteadlane: „Vanadel aegadel oli iga jimase lapse põhiliseks (kui mitte ainukeseks) vaimseks ülesandeks õppida selgeks omaenda keel. Kuid tänapäeval kulub tema aeg kooli ja kõige muu läänemaailmast tulnud toreduse tõttu hoopis muule…“

(Möödaminnes võib märkida ka seda, et kui välismaalane hakkab õppima eesti keelt (ja eriti selle käänamist), tekib vahetevahel veider mulje, et ollakse jõudnud Kaljumäestikku või Paapuasse ning et kusagil varitseb „keegi“, kes ei taha, et võõramaalane temast aru saaks, ning kasutab selle eesmärgi saavutamiseks kõige julmemaid piinamisvahendeid, nagu näiteks: „juhe/juHTMe(!)/juhet; pidu/PEO(!!)/pidu/pittu; soo/soo/sood/SOHU(!!!) jne, jne.)

* * *

Austroneesia hõimkonna hvai keel ja khoisani keelte hulka kuuluv hua keel on mulle teadaolevalt ainsad, milles pole t-tähte (möödaminnes tasub märkida, et nähtavasti pole ühtki vokaali ega konsonanti, mis oleks olemas kõigis keeltes); labiaalkonsonantideta (p, b, m jne) keeli on pisut rohkem, nende seas näiteks innu keele sugulane onaida keel. Seevastu Austroneesia hõimkonda kuuluva Vanuatul kõneldav avava keel on üks väheseid, milles leidub bilabiaalne tremulant (värihäälik), mis tähendab, et heli, mis tuuakse kuuldavale huuli puristades („brbrbrbrbrbr“) on selles keeles tavaline konsonant.

Kõikvõimalike foneetiliste imetrikkide seas tasub mainida kurikuulsaid imihäälikuid, mida ei leia peaaegu mitte kusagilt mujalt peale khoisani keelte ja mõningate Lõuna-Aafrika, Namiibia ja Botswana bantu keelte. Tegemist on „ingressiivsete“ konsonantidega, mille hääldamiseks peatatakse õhk samaaegselt kahes kohas (meie konsonantide puhul toimub see maksimaalselt ühes kohas korraga), seejärel langetatakse keele keskmist osa, nõnda et sisse hingatud ja välisõhu vahel tekib rõhuvahe, mistõttu keelt vabastades pääseb õhk suhu (selle asemel, et sealt välja liikuda, nagu eesti ja prantsuse keelt rääkides alati juhtub).

Kingi laia silmaringi ja ootusärevust! Telli nüüd Eesti Päevaleht ja vali endale või lähedasele kingituseks veel väärt lugemist. Vaata siia »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare