RAAMATUBLOGI: Elavate spioonide kalmistu
Spiooniromaanid on enamasti kangelaslikud. Kasvõi läbi häda, aga kõik õnnestub. Ent mis juhtuks Bondiga, James Bondiga, kui ta midagi nässu keeraks? Või hakkaks ülemäära toopi tõstma? Võimalusi on kaks – ta kas lüüakse mättasse või suunatakse Slough House’i, p***kukkunud elavate spioonide kalmistule.
Slough House, mida ametlikult pole olemas, on piinarikas paik. Esmalt seltskond – kes tipsutab, kes on hasartmängur, kes kummaline arvutifriik. Kõige tipus troonib Jackson Lamb, türann, kel on kehtestatud oma reeglid kõigi maailmaasjade kohta.
Töö Slough House’is on kõike muud kui lahe spioneerimine. Sind võidakse panna päevade kaupa telefonikõnesid pealt kuulama või saata prügikastide sisu tuhnima lootuses sealt midagi leida. Slough House’i eesmärk on üks – et seal töötavail äbarikel hing täis saaks ja nad kaoksid, kus kurat.
River Cartwrightil õnnestus üks operatsioon käkki keerata ning teadagi, kuhu tee teda viis. Ja nüüd ta rügab Slough House’is ning kirub maad ja taevast.
Ent elus on ikka nii, et ühe õnnetus on teise õnn. Ühel heal (ja teise jaoks halval) päeval edastatakse netis pantvangidraamat – Pakistani päritolu britil lubatakse 48 tunni jooksul pea maha võtta. Otseülekandes. Algab paanika.
Cartwright ja mõni teinegi näeb võimalust – õnnestuks pantvang päästa, ehk pääseks ka ise sellest õuduste majast päristöö juurde tagasi. Et siis islamistid möllavad? Tuntud teema! Võtame kinni ja lool lõpp. Ega me nii kehvad kah ole.
Tegelikult pole asi kaugeltki nõnda lihtne. Pusletükid on laiali mööda Londonit ja need tuleb esmalt kokku koguda ja siis pildiks muuta.
See äraspidine spiooniraamat on esimene osa Slogh House’i sarjast ning pälvis üleilmset tähelepanu. Sest raamat on hea. Aga räägitakse, et järgnevad osad on veelgi paremad.
