RAAMATUBLOGI: Elust suures ja väikses hullumajas aastal 1986
Veiko Märka annab pildi Nõukogude Eesti lõpuaastatest, vaadates sündmustele oma mätta otsast. Ent see pilt on vägagi tõepärane – jah, nii oli.
Kirjastuse Petrone Print ajalooraamatute sari on tänuväärne panus Eesti aja lukku. Võime küll rääkida digirevolutsioonist või millest tahes, ent mälestusi ei suudeta veel mälust kopeerida, et siis paste-klahviga need kuhugi salvestada. Ja ega me õigupoolest teagi, kaua need ühed ja nullid üleüldse säilivad, ent trükitud kirjasõna, isegi selle esimene väljaanne, Gutenbergi piibel, püsib kenasti alles.
Raamatu pealkiri võib olla mõneti eksitav, sest hullumajas viibimisest on juttu vähemgi kui kolmandik. Teisalt on pealkiri igati sobiv, sest Nõukogude Liit ja Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik anno 1986 oli üks paras seevald.
Kusjuures, nagu Märka selgitab, polnud ENSV ühegi killu poolest ENSV. Ei olnud Eesti, sest võimu haldas täielikult Moskva, ei olnud nõukogude, sest valitses kompartei, ei olnud sotsialistlik vaid käsumajanduslik ega ka vabariik – puudus vabadus ja ka riik.
Hullumaja, nagu Märka meenutustest selgub – aga see oli ka varem teada – polnud toona sootuks hull paik. Seal oli piisavalt haridust, haritust, mõistust ja kultuuri, sest riigis valitses teistsugune normaalsus. Normaalne oli, et sa armastad suurt, avarat ja sõbralikku NSVL-i, planeedi kaitseinglit. Ja kui mitte, siis tuli sind kuhugi pista.
Märka läks hullumajja vabatahtlikult, aga samas ega ta normaalne kah olnud. Tal nimelt puudus iga nõukogude meesterahva rinnus pakitsev suur soov astuda punaarmeesse aega teenima. Seega justkui õiglus lõpuks võidutses – Märka sattus sinna, kuhu pidigi.
Hullumaja pages ajateenistuse eest nii mõnigi. Suurem osa nõukogude Eesti noori mehi siiski välistas Seevaldisse varjumise. Esiteks ei taganud lollimängimine veel pääsu punaarmeest. Teiseks võis niinimetatud valge pilet, mis sõjaväest vabastatuile ulatati, tekitada tulevikus komplikatsioone – hull ei pruukinud saada autojuhilube ega pääseda välismaale. Ning kolmandaks: kui juhtusid aega teenima normaalses väeosas, olid need kaks aastat märksa mõnusamalt üleelatavad, kui kasvõi aasta Paldiski maanteel. Aga eks igaüks valis ise oma tee.
Nagu mainitud, räägib raamat eelkõige ajastust ja meelsusest suures hullumajas. Takkajärgi meenutada on lahe, ent mitte olla keset kaost, kus viimane mineraalsekretär (generalnõi sekretär versus mineralnõi sekretär) Miša Gorbatõi üritas igast otsast lagunevat riiki vägisi koos hoida.
Aastal 1986 polnud vabaduse hõngu veel tunda, kuid iga normaalne inimene sai aru, et NSVL püsima ei jää. Pigem oli hirm: mis saab edasi, sest Eesti Vabariigi taassündi ei juletud uskuda. Majandus oli laotunud ehk nagu räägiti: mida kõike Nõukogude Liidus ei ole – õlut ei ole, liha ei ole, tarbekaupu ei ole…
Kommunistliku paradiisi absurdsus tuleb välja igal leheküljel ning Märka on otsustanud vürtsigi lisada, pikkides teksti tolleaegsete ajaleheväljalõigetega.
Märka, muide, kinnitab, et Seevaldis oli parem õhkkond kui väljaspool, kus valitses teadmatus tuleviku ees. „Vähe sellest, et keegi ei teadnud, millega perestroika lõpeb. Kõige tõenäolisemaks peeti varianti, et küll mõni kõva käsi selle korralageduse ja demokraatia võrsed varsti lämmatab. Ka tuumasõja oht polnud kusagile kadunud. Süvenes kaubapuudus, keskkonna saastamine, migratsioon. Hullumajas oli turvaline, suhtlemine vaheldusrikkam ja jututeemad optimistlikumad, saastamine nullilähedane, osakaal migrantide Eestisse pumpamisel null.“
Laulva revolutsioonini jäi veel vaid kaks aastat.
