RAAMATUBLOGI: Hääd Eesti road - hüljes, jurss ja lillkapsa puding vähkidega


RAAMATUBLOGI: Hääd Eesti road - hüljes, jurss ja lillkapsa puding vähkidega
101 Eesti toituRepro

„101 Eesti toitu ja toiduainet“, Varrak, 214 lk.

Tavapärase mõtteviisi põhjal poleks sarjas „101 Eesti…“ tohtinud toiduainetest raamatut kokku saada, sest mida me peame omaks? Kama, kilu ja kaerakilet. Kõik. Aga selgub, et ei. Ka pirukad on Eesile omased. Ning rasv ja pekk ja puuviljad ja hüljes ja limonaad ja liköör ja… Ühesõnaga 101 veab kenasti välja ja üht-teist jääb ülegi.

Kui saad igale toidu(aine)le pühendada vaid kaks lehekülge, siis peab tekst olema kui kondenspiim, tihke ja jõulise maitsega. Nii ongi. Esmalt paar lauset sellest, kuidas ja millal see või teine Euroopasse ja siis Eestisse jõudis, siis pisut ajalugu ning tähelepanekuid ja fakte kuni tänapäevani välja.

Huvitavat on palju, kuid veelgi rohkem jääb kahjuks täpsustamata ruumipuuduse tõttu. Raamat pole internet, mis saab otsa vaid Mart Laaril.

Näiteks hüljes – peamiselt söödi noorloomi – olevat samaväärt kui vasikas. Toorest hülgeliha võetud leivakõrvaseks, kuivatatud seda aga kerisel, sest nii saanud maitsvam.

Heeringarulle tehti 18. sajandil nii, et poolitatud kala pea veeti läbi saba tehtud augu, valati kuuma veega üle, lasti tõmmata ning söödi siis peterselli, äädika ja õliga.

Angerjaid keedeti omal ajal punase veini, puljongi, sibulate, šampinjonide ja maitseainetega ning serveeriti röstsaial.

Röstitud kanepiseemnetest valmistati pudrutaolist jurssi, mida määriti või asemel leivale. Ka kanepipiim olla joodav.

Samal teemal:

1893 ilmunud kokaraamatus õpetati kartulist valmistama 125 rooga nagu näiteks ploomi-kartulipuder, sidrunimahlas keedetud kartulilõigud ja kartuli-õuna pasteet.

Omal ajal, muide, nuumati Eesti mõisates hanesid ja valmistati foie gras’d.

Õige kohvi oli kallis ja seda tehti asendusainetest – ubadest, siguritest, tammetõrudest. Aga kadakamarjadest kohv olevat hea ravim hüpohondrikutele ja hüsteerilistele naistele.

Lammast söödi vanal ajal ohtrasti, kuid nõukogude ajal langes maine seetõttu, et müügile paisati liiga vanad loomad, kelle liha pole enam maitsev.

Leib polnud vanal ajal pelgalt vorstialune, vaid sellest tehti õllesuppi, hautati rasvas või leotati hapupiimas või taaris. Ja tehti leivatorti, mille koostisained olid ka vürtsid, mandlid, sukaad, sidrunimahl, vein ja arrak.

Tegelikult oleks äärmiselt tore, kui keegi võtaks vaevaks välja anda korralik vanaaegne kokaraamat, kus kirjas kõik see imeline ja kummaline, mida omal ajal söödi. Ehk prooviks nüüdki, kuidas maitseb näiteks lillkapsa puding vähkidega, äädikavees siniseks keedetud haug või Tuddi salat, kuhu kuulusid põldpüü rinnafilee, vasikapraad, härjamokk, õun, peet, kartul, heeringas, anšoovis, silm, marineeritud melon, kappar ja suitsuvorst.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare