RAAMATUBLOGI: Hargla "Gotlandi kurat" on sarja parim!



RAAMATUBLOGI: Hargla "Gotlandi kurat" on sarja parim!
Apteeker Melchior ja Gotlandi kuratRepro

Indrek Hargla, „Apteeker Melchior“ ja Gotlandi kurat“, Raudhammas, 558 lk.

Nagu arvata võis, hüppas Indrek Hargla vastne Melchiori saaga – järjekorras kuues – nädalaga müügiedetabelite tippu.

Hargla keskaegseid roimalugusid võib võtta kaheti – kui krimkasid või kui ajalooõpikuid. Autor tõdes, et ta võtab minevikust mõned pidepunktid skeletiks ja kirjutab nende ümber loo. Mistap lugeja teadmised saavad kõvasti täiendust.

„Apteeker Melchior“ ja Gotlandi kurat“ keskendub tulekahjule Tallinnas anno 1433, keskaegsele pangandusele, haridusele, perekonnaseadustele, surmarituaalidele… Kõik need teemad on laiemal või kitsamal määral selgelt ja värvikalt (märksa paremini kui Dumas’ lõputud heietused) lahti seletatud.

Tõsi, nagu varemgi on olnud, loob Hargla puhuti oma ajalugu, kui dokumentaalset materjali ühe või teise teema kohta napib. Ta kirjutab mitte kuidas oli, vaid kuidas võinuks olla. Aga teeb seda nõnda hästi, et piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel pole tuntav.

Loo alguspunktiks lahkub üks Tallinna kaupmees teise ilma, mis on kogu oma võidmiste ja puhtimistega üks pikk protsess. Kohale kutsutakse Melchior, kes peab viimasel hetkel surija kõrval viibima ja talle viimast tröösti pakkuma. Ent trööstist on asi kaugel – Melchior saab enda kätte salapärased hõbesõled, segase ülestunnistuse: „See mees… Me tapsime ta ära, kui ta oli laps…“ ning kohustuse olla testamenditäitja ja teha nii, et süütud ei kannataks.

Samal teemal:

Samal ajal kuuleb Lüübekisse kolinud ja armuvalust vaevatud Melchiori poeg Melchior noorem, et keegi Gotlandi kurat on siirdunud Tallinna eesmärgiga isa tappa.

Ega siin palju lahti kirjutada saagi. Raamatus on mitu liini ja hulk kõrvalliine, tegevus käib Tallinnas, Pirital, Lüübekis ja kõrgis piiskopilinnas Tartus.

Mis ehk kõige enam rõõmu teeb… Neljandas raamatus, „Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja“, ajas Hargla asjad üsna segaseks – ta tappis (kui nii võib öelda) peategelase äärmiselt sümpaatse abikaasa Keterlyni, saatis tütre Agatha kloostrisse ning järgmises teoses poja Lüübekisse. Tekkis küsimus, kas kõik lähedased on nüüd mängust väljas?

Ei ole! Poeg alustab karjääri salamõrtsukate vennaskonna liikmena ja terava mõistusega Agatha aitab isa kuritegude lahendamisel, märgates seda, mida vana Melchior ei märka. Ehk siis astub ta õdede Pelagia ja Fidelma Kildare jälgedes. Mõistagi, Melchior hakkab juba väsima, on 55, kauaks teda enam…

Tea, kas sekkub mängu uue raamatu värskus või mis, aga millegipärast tundub, et „Gotlandi kurat“ on sarja parim teos – kuidagi täpne, terviklik ja loogiline. Või kui ühe sõnaga väljenduda, siis: küps.

Hargla olla kartnud, et kirjutab raamatu liiga mahukaks ja arvanud, et 550 lehekülge on viimne piir. Eks igal ole oma arvamus, kuid siinkohal tuleb tunnistada, et kui „Gotlandi kuradil“ olnuks viiendik pikem, polnuks see mingil juhul patt.

Lõpetuseks kaks head uudist ja üks kurb.

Esiteks: Melchiori sari jätkub, aga pole selge millal. Harglal süžeed veel valmis mõeldud pole.

Teiseks: sügisel ilmub Harglalt krimka, kus tegevus toimub üheksakümnendate Eestis.

Kolmandaks: esialgu pole Harglal kahjuks kavas kirjutada järge muinaskrimkale "Raudrästiku aeg“ ja ta jätab Veelinde suurkuninga taretarga Koiola Aotõivu esialgu ootele Soome, kuhu too raamatu lõpus siirdus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare