RAAMATUBLOGI: Ida poolt tuleb ka head – щи, borš ja pelmeenid
Kord nõukogude ajal öelnud sünoptik AK uudistes, et ida poolt pole kunagi midagi head oodata ja saanud eetrikeelu. Üldjoontes oli tol ütlusel jumet, kuid väikeste mööndustega – idanaabrilt oleme saanud söögilauale nii mõndagi suupärast.
Pliinide ja kalamarjata elab veel ära, aga щи peab kolm-neli-viis korda aastas laual olema. Muide, David Vseviov rääkis raadiosaates, et щи ehk hapukapsasupp olevat ainus roog maailmas, millest ei saa iial villand.
Meie toidulaud oleks kesisem ka borši ja seljanka ja rassolnikuta. Ja eks praegugi tehtaks kodudes pealinna salatit, pelmeene ja venepäraseid pirukaid ja šašlõkki – seegi tuli ju idast.
„Nõukogude kokakunst“ annab tol ajal elanule vägeva nostalgialaksu ning nooremale põlvkonnale teadmise, mida nende vanemad omal ajal põske pistsid. No ei olnud kõige kehvem värk, kui oskasid valmistada.
Raamatus on enam kui poolsada lugu nõukogude köögist. Just lugu, sest iga roa juures on kena tekst, et mis ja kuidas. Räägitakse viinast ja restoranides, tehasesööklatest ja kaubandusvõrgust, kust polnud midagi saada, ent kodused külmkapid olid ikka täis.
On lõunapoolsete vennasvabariikide toite – tatari asuu, tšeburekid, satsivi, hartšo, dovga…
Mõistagi on antud kõikide roogade retseptid, õigemini põhiretseptid, sest nii boršil kui щи-l on kümneid variatsioone.
Igatahes pakkus loetu lisaks nostalgiale ka vesise suu ja soovi üht-teist valmistada. Muide, värskekapsasupile lisatud paar tomatit – nii oli retseptis kirjas – tegi potitäie tõesti maitsvamaks.
Ah jaa, raamat on täis ka vahvaid pilte tollest ajast. Näiteks plakat, kus eesrindlik mereväelane kuulutab, et sööb tursamaksa. Ju ta seepärast nii tubli ongi.
