RAAMATUBLOGI: Indrek Hargla avab Muinas-Eesti tõe ja hinge
Indrek Hargla uuest raamatust selgub, et eestlased oli Rjuriku esivanemad, sugukõlvatud ja orjapidajad.
Võttis vaid paar päeva, kui Hargla vastne raamat, Muinas-Eesti kriminaalromaan „Raudrästiku aeg“ raamatuedetabelite tippu rühkis. On see, mis lugejaid paelub kirjutamisstiil, tema lugude kriminaalsus, Eestimaa ajaloo avamine, või kõik kolm kokku, aga jah, Hargla müüb. Ning rahvas loeb, suurel kiirusel ja hulgakaupa.
Paratamatult, tahab Hargla seda või mitte, mõjutab ta meie arusaamu ajaloost. Apteeker Melchiori saagade fännid näevad ja mõistavad keskaegset Tallinna ja Eestit nii, nagu Hargla sellest kirjutab. Tõsi, Melchiori raamatuis kirjeldab ta toonast elu ja olu üsna autentselt – ta ei paiguta maju sinna, kus neid pole olnud, ei mõtle ajaloolisi sündmusi välja ja liigutab tuntud tegelasi vaid ajas. Ehk, nagu ta ise ütleb, on teinekord olnus liigagi kinni.
Ent „Raudrästiku ajaga“ on märksa ebamäärasemad lood. Hargla siirdub tuhat aastat minevikku, esimese millenniumi kanti, millest ei teata just palju. Sestap on ta loonud Eestimaa ajaloo, tuginedes killukestele, mida noppis kümneid kordi läbi loetud „Liivimaa Hendriku kroonikast“, „Hõbevalgest“ ja kust iganes veel.
Hargla on aus ning nimetab loodut alternatiivajalooks ja sosistades ka ulmeks. Eks ta ole nii ja naa. Selge, et siinmail valitsesid kuningad, neid aitasid nõunikud, külades tegutsesid ravitsejad ja meteoriit lõi Kaali järve. Ent kas Eestimaa oli just Kuningavald, kuningate abilised taretargad, ravitsejad toone-eided ja meteoriiditükid kaliraud? Kui Hargla nii arvab, siis miks mitte?
Kujutluspilt Muinas-Eestis ongi raamatus vaat, et põnevamgi, kui need neli kuritegu, mida Veelinde (Viljandi) suurkuninga taretark Koiola Aotõiv lahendama peab. Siinkohal seitse märksõna meie esivanematest, mis raamatust kõige eredamalt meelde jäid.
1. Veelinde suurkuningas Uljas oli Röörisugu. Ehk siis Hargla flirdib väitega, nagu oleks Venemaa valitsejate Rjurikovide dünastia alusepanijad Eesti päritolu. Hargla tunnistas vestluses, et talle meeldib mõte, nagu ajanuks viikingite päritolu varjaagide pealiku Rjuriku esivanemad esmalt juured Eestimaale. See ei pruugigi olla vale, sest mõni aasta tagasi Rjurikovitšitelt võetud DNA-proovid viitavad, et nad kannavad läänepoolsetele soomeugrilastele omaseid geene.
2. Saaremaa ongi müstiline ja müütiline Ultima Thule, kuhu 2300 aastat tagasi jõudis ajaloo esimene maadeuurija, kreeklane Pytheas. Hargla ise seda ei usu, kuid samas ei välista, et nii võis ka olla. Igatahes uskusid Pythease jõudmist meie maile Lennart Meri „Hõbevalges“ ja ka mullu asjakohase raamatu avaldanud Tartu ülikooli emeriitprofessor Raul Talvik, kes ka müüdi niivõrd-kuivõrd ära tõestas.
3. Muinas-Eesti rahvas oli kristlike põhimõtete järgi sugukõlvatu ning mitmenaisepidamine polnud patt vaid tava. Lodevast seksuaalelust, kus peole järgnes orgia ning sellest, et Eestimaa mehel oli mitu naist, kirjutasid Läti Henrik ja teisedki. Saarlased käinud veel 13. sajandil Rootsis rüüsteretkedel, kus olnud kombeks noorte neidudega kõlvatusi korda saata neid endale kolme- ja rohkemagi kaupa naiseks võtta, sest see kindlusta rohkelt järeltulijaid.
4. Rahvuse säilitamine puhtana polnud eestlastele omane, pigem vastupidi – naised üritasid teha sugu tugevate ja tervete võõramaalastega, et veri seguneks ja lapsed oleks elujõulisemad. Nii kirjutab Hargla raamatusse pika ja kena kreeklase, kelle juures neiud järjekorras seisid, et sängi saada.
5. Tuhat aastat tagasi peeti Eestis orje ning orjakaubandus oli tavpärane. Eriti agarad kauplejad olid saaremaalased, nagu nähtub ka kohanimedest – Orjaku ja Orissaare. Küll aga selgitas Hargla, et orjal oli omal ajal teine tähendus, pigem teener. Igatahes keelas Taani kuningas Valdemar II eestlastel orjade pidamise seadusega ära, kuid sellele vaadati läbi sõrmede. Veel 1411. aastal müüs Saksa ordu sõjavange Lõuna-Eestis orjadeks.
6. Muinasusu ja ristiusu paralleelid. Kuna Eestimaal valitsenud muinasusust on vähe teada, lõi Hargla sellest oma nägemuse ning raamatut läbiva põhiteema. Just tuhatkond aastat tagasi saabusid siiamaile esimesed misjonärid ning ühe neist kirjutab Hargla ka raamatusse. Too, munk Folkmar imestab, kuuldes Eesti Manarunost: „See on nii sarnane Jeesuse Kristuse ilmutusega, millega lõpeb meie püha runo, piibel. Kui kummaline! Ka seal on Elupuu, seitsme vandega kinnitatud raamat ja neli ratsanikku…“
7. Tallinn on palju vanem, kui me arvame. Hargla järgi rajati juba aastal 1000 või pisut enne, siis kui raamatu sündmused toimuvad, Härjapää jõe suudmesse linnus ja sadam, mis hakkasid konkureerima piirkonna peamise kantsi Iru ehk Hirvelindega. Sama arvab, muide, ka ajaloolane Jaak Juske.
