RAAMATUBLOGI: Inimestest ja nende hämmastavast võimest asju p**se keerata
Oleks ahv Lucy – talle pandi nimi kamba pilvetõmmanud liverpuullaste laulu järgi – 3,2 miljonit aastat tagasi puu otsa jäänud, mitte maapinnal sammuma asunud, võinuks maailm olla paradiis. Aga on paik, kus Lucy järglased järjepidevalt asju sinnasamusesse (olgem raamatu autorist ja pealkirjastajast pisut sündsamad) keeravad.
Tom Phillipsi idee on särav. „See raamat kõneleb inimestest ja nende hämmastavast võimest asju perse keerata,” tutvustab ta oma teost. „Siin tuleb juttu sellest, kuidas iga saavutuse kõrval, mis paneb sind tundma uhkust selle üle, et oled inimene (kunst, teadus, baarid), on alati mõni teine, mis paneb sind hämmastusest ja pettumuses pead vangutama (sõjad, reostus, lennujaama baarid).”
Inimene peaks justkui suutma kujundada tulevikku arutledes, arvutades ja analüüsides, et kui teeme seda, siis juhtub see ning kui toda, juhtub too. Ainult et enamasti me seda ei suuda. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kamp pealtnäha tarku otsustas tõsta aktsiise ja kuigi teine seltskond (tarkade arvates rumalamaid) ütles täpselt, mis juhtuma hakkab, ei kuulatud neid mitte. Ning lätlased tänasid ja on rõõmsad.
Phillips paraku provintsi pisiprobleeme ei lahka vaid on globaalsem ja üldistavam ning näitab, kui totter ja rumal on planeeti valitsev loom, tuues hulga värvikaid ja iroonilisi näiteid, mis oleks naljakad, kui need kurbust ja tigedust ei tekitaks.
Kümnes peatükis demonstreeritakse, millised me tegelikult oleme. Alustuseks saab hoobid kätte kogu inimkond, kui selgitatakse ära, miks meite aju on idioot. Seejärel saab teada, kuidas oleme keskkonna pekki keeranud, üritades seda parandada – no kui aju on idioot, siis oleks patt midagi muud oodata. Ühe näitena on toodud Araali meri, mille Nõukogude Liit oskas mõtlematusest sisuliselt ära kaotada. Või selgitus, miks Cuyahoga jõgi põlema süttis (jõgi, neile, kes ei tea, on looduslik veekanal ja vesi teatavasti ei põle).
Oleme püüdnud ka loodust ümber kujundada, aga taas omadega alt läinud, kui pehmelt väljenduda. Otsustasime tuua Austraaliasse jänesed ja tappa Hiinas kõik varblased ning tagajärjed ei ole üleüldsegi naljakad. Nagu ka inimtekkeline ja tänini kestev looduskatastroof USA-s, mille põhjustas armastus Shakespeare’i loomingu vastu.
Ja nõnda kerib raamat tasapisi edasi, võttes läbi valitsejate mõistuspärasuse ning leiab seejärel, et rahva võim pole sugugi targem. Sõda, kolonialism ja poliitika – kõik on mõeldud välja inimkonna poolt ilmselt selleks, et saaks rohkem maailma p***e keerata.
