RAAMATUBLOGI: Itaalia päikesekiir. Nagu hahetus


RAAMATUBLOGI: Itaalia päikesekiir. Nagu hahetus
Aadama küljeluuRepro

Antonio Manzini, „Aadama küljeluu”, tõlkinud Cathy Laanela, Toledo kirjastus, 280 lk.

Täiesti juhuslikult sattus Antonio Manzini teine maakeelde tõlgitud raamat näppu üsna pärast Donna Leoni viimast Veneetsia krimkat ja tõele au andes oli raske hinnata, kumb on parem. Seega mõlemale viis tärni.

Krimikirjanduse jõujooned hakkavad tasapisi Põhjamaadest lahkuma ja kogunema Kesk-Euroopa kanti. Hakkad uurima... Tänavu on Rootsist-Norrast jõudnud lettidele paar head krimiraamatut ja mõni üle keskmise. Seevastu hetke parimate krimkade esikolmiku moodustavad (tähestiku järjekorras) Jean-Christophe Grange’ „Reisija”, Leoni „Tulusad tutvused” ja Manzini „Aadama küljeluu”. Ehk siis kirjastustel oleks äkki aeg pilk sealt sinna pöörata?

Lugedes järjestikku Leoni ja Manzinit või siis comissario Brunetti ja aseprefekt Rocco Schiavone elu ja võitlust, kõikab kontrast habemenoana.
Brunetti on rahulik, sünnis, piinlikult korrektne seadustest kinnipidamisel, õnnelik pereisa...

Schiavone on seevastu kõike seda, mida Brunetti ei ole – tige (sest suunati armastatud Roomast lumisesse Aosta orgu), irooniline, küüniline, võimukas, rumalaid alluvaid irriteeriv, seksistlik, kanepit suitsetav ja võimalusel seadust rikkuv ja rusikaid käiku laskev... Ent samas õiglane ja mõistagi kõige selle juures sümpaatne.

Schiavone esimene tulemine raamatus „Must rada” ei olnud ehk sedavõrd tähelepanuväärne – kuigi tõi krimkamaailma värskust – ent „Aadama küljekuu” on. Rokib täiega.

Samal teemal:

Eelmisest juhtumist alates on Schiavone Aosta lumes ära trööbanud juba seitse paari Clarkse ja ostnud ka tõhusamad saapad, mida paraku väga ei kanna. Lisaks teeb tigedaks see, et keegi ühe naisterahva teise ilma saadab – kuigi surm näib enesetapuna – ja tema peab taas tööle asuma.

Ühes on Brunetti ja Schiavone siiski samal joonel, või õigemini kahes – mõlemad on äärmiselt nutikad ning lisaks naudivad hääd sööki-jooki, ent milline itaallane ei naudiks.

Infokilt siit, teine sealt – teinekod ebaseaduslikke võtteid kasutades, aga eks eesmärk pühenda abinõu – ja peagi saab pildi kokku, mis paraku... Nojah, krimka, ei saa ju öelda, et mõrvar oli kammerteener.

Aga nagu ikka, pole mõrvari väljaselgitamine krimkades peamine, mida nautida. Raamat on täis Itaaliat, säravaid repliike, peent huumorit ja tunnet, et nõnda kaua, kui Schiavone-suguseid leidub, on lootust õiglase(ma)le maailmale. Kasvõi läbi jõhkruse. Kes heidab Schiavonele ette, et ta tümitas vigaseks kantsleri sarivägistajast poja, keda vangi panna polnud võimalik? Muide seetõttu ta Roomast minema kupatatigi.

Kõigele lisaks on raamatus kamaluga õrnust, mis avab Schiavone varjatuma poole. Tema dialoogid siitilmast lahkunud naisega on nukrad ja kurkukriipivad, ent annavad tegudele heakskiidu.

„Sul pole põhjust rõõmustada,” ütleb Marina mulle.

„Mida sina siin teed,” küsin.

„Naudin päikeseloojangut.”

„Seda pole. Taevas on pilves.”

„Ära heida meelt. See on külm linn. Aga siin on ilus.”

„Jah. Siin on ilus.”

„Sa pole prokurör. Ega kohtunik.”

Ta pole kunagi varem nii otsekohene olnud. „Ma tean. Ma pole prokurör ega kohtunik.”

„Sa ei või kogu aeg oma tahtmist mööda tegutseda.”

„Tean ka seda.”

„Jätadki selle asja sinnapaika?”

„Jätan jah.”

„Kas sa ei arva, et ta on süütu?”

„Ei, Marina, ta pole seda.”

„Vaata,” ütleb Marina. „Seal see on. Nagu hahetus. Nagu esimene koidukiir. Lootus. Näed nüüd, et varem või hiljem see saabub.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare