RAAMATUBLOGI: Jaapani põletav küsimus: kuidas aidata iseennast?
Maailmakirjanduse suurkuju Haruki Murakami (sünd 1949) viimane romaan „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ (2014) on Jaapani kultuurikeskne teos, mis jätab eelteadmisteta lugejasse tühja tunde.
Romaan algab üsna keeruliselt. Lugejana saame teada, et raudteeinseneriks õppiv Tsukuru Tazaki on üle elanud elumuutva vapustuse: keskkoolisõbrad, kelle ümber on Tsukuru elu tiirelnud, viskavad tema viieliikmelisest sõpruskonnast välja andmata selleks mingit põhjust. Tsukuru vaevleb pikalt surmapiiril. Lõpuks suudab ta leppida äraajamisega ning alustada uut elu. Kuid uus elu kulgeb vana haavaga, sest minevik ei anna Tsukurule rahu. Nagu side haava peal, mis veritseb pidevalt, tuletades meelde minevikku, peab Tsukuru saama selgitust sõprade otsuse kohta, et haav saaks ükskord kinni õmmeldud.
Lugu kui selline – tegelane, kes tahab mineviku kohta selgust – on üllatavalt lihtne. Mis teeb asja keerulisemaks on Jaapani kultuur, mille sees kogu lugu hargneb. Seetõttu on põnevam lugeda neil, kellel on Jaapani elukorralduse kohta eelteadmisi, vastasel juhul jääb mulje, et Murakami viimane romaan on ebaõnnestunud.
Värvitu tegelane
Jaapanis on tähtis kuuluda gruppi. Erinevalt Eesti indiviidi kesksest ühiskonnast on Jaapanis edasiviiv jõud kollektiiv. Ideaalis peaksid kõik jaapanlased kuuluma kuhugi, anime- või spordiklubi on vaid ühed näited, indiviididele ei vaadata hea pilguga. Jaapani ühiskonnas on väga kõrged nõudmised (kool, töö, perekond jne), et jõuda elus edasi. Ent osa jaapanlasi ei tule nõudmistega toime ning põlevad läbi ning selle tagajärjel eraldutakse ühiskonnast. Samas võivad põhjused olla hingelist laadi.
Tsukuru on meie mõistes Jüri Tamm ehk eikeegi. Romaani pealkirjas viidatud „värvitu“ viitab Tsukuru isikupära puudumisele. Ta on jaapanlane, kes elab väga vagurat elu ning ta ise peab seda põhjuseks, miks teda sõprusringist välja heideti. Aga Jaapani ühiskonnas peaks tegu olema ideaali kehastava tegelasega, sest esmasteks eesmärkideks on seatud hea haridus ja töö ning alles seejärel enese ja inimsuhted. Kuid läbi selle valiku on Tsukuru palju kaotanud inimesena. Romaan jutustab, kuidas ta püüab senist suunda muuta ja enda elu hingelist poolt tervendada.
Enese aitamine
Lihtsa loo teeb keeruliseks veel aja ja sündmuste segipaisatus. Raamatu esimene pool on võrreldes teisega, mis kulgeb väga lineaarselt, ebavajalikult sassi paisatud. Kord ollakse ülikooliaastates ehk minevikus, siis hüpatakse 16 aastat edasi olevikku, et tulla tagasi minevikku, mõlemas ajas triivitakse aeg-ajalt unenäolises erootikas. „Nii voolasid minevik ja olevik, mälestused ja tunded võrdsetena kõrvuti“ (lk 159). Peale keerukuse astme saavutamise, jääb arusaamatuks selle vajadus, sest lugu ja probleem on üheselt mõistetav. Märjad unenäod annaksid põhjust arendada kõrvallugusid, ent neis, koos veel mõne seigaga, jäävad otsad lahtiseks. Tähtis on just Tsukuru lugu, mitte millegi muu.
Üldiselt kirjutab Murakami Jaapani mõistes väga naturaalses võtmes, peegeldades elu sellisena nagu ta sealmail on. See elu, millega romaanis tutvume ei ole lilleline, ent mitte ka närtsinud. Palju on depressiivset hoiakut, kuid seejuures kajab alati läbi positiivne noot ehk kokkuvõtlikult – raskusi on võimalik ületada. Seal, kus teised ei saa hakkama, aitab Tsukuru, sest ta on tugevam kui teised. Ja aeg-ajalt tuleb (Tsukurul või ükskõik kellel) ka iseennast aidata. Usun, et see on olnud kirjutamise üks ajendeid.
Jaapanis on noori ja keskealisi, kes on ühiskonnast irdunud, hariduseta, töökohata ning ennast oma tuppa sulgenud, sest pole suutnud täita ühiskonna kõrgeid norme, umbes 1 miljon. Eelpool kirjeldatuga pean silmas just hikikomori nähtust, mis on jaapanlasi 1990ndatest vaevanud. Tegu on sotsiaalse hälbega, mille puhul (enamasti mehed) tunnevad ühiskonna normide läbikukkumise pärast häbi ega näe seal endale enam kohta.
Jaapani noortel ei ole kerge „olla parim“ õpilane, sportlane vms, sest kõik tahavad seda olla ning kõik näevad selleks vaeva. Mõned murduvad pingel olla oma ala parim ning langetakse aastateks kuni aastakümneteks musta auku, kust ei osata välja tulla. Murakami viimane raamat pakub viise, kuidas august välja ronida.
