Kui mõtlema hakata, siis on krimiromaanid parajad klassiviha tekitajad. Kõrgaadel ju sopakirjandust ei loe (kuigi loeb), ent samas on just rikkam rahvas tihtipuhku see, kes kuritegusid toime paneb.

Lihtrahvas on lihtne – annab peksa või suskab purjus peaga kedagi ja kui kaineks saab, tunnistab üles. Ja kui ka ei tunnista, siis püütakse ikka peagi kinni. Ei ole seal midagi liiga pikalt uurida ja juurelda.

Aga vaat rikkurid, nemad loovad skeeme, kui midagi korda saadavad. Varjavad juhtunut. Nii on olnud Agatha Christisest alates. Tema kolleeg   ja kaasaegne, S. S. Van Dine, pani kirja krimikirjanduse reeglid, kus on öeldud, et teenija ega muu madalama klassi inimene ei saa olla  süüdlane. Aegadega pole midagi muutunud, kui ainult see, et krimkad    on muutunud elulisemaks. Kirjutatakse sellest, mis on, mitte ulmet.

Mõistagi ei saa teha üldistusi, kuid varakate lapsed on riskigrupp. Neil on vara soetamaks mõnuaineid ning ääretult kõrge enesehinnang. Või siis teadmine, et elu on tänu vanematele kindlustatud ning eksistentsi ehk nende mõistes mõnusa äraolemise nimel pole tarvis võidelda. Ent adrenaliin on vaja keema saada ning miks mitte teha selleks kurja. Loomulikult nõnda, et vahele ei jääks – ohvrid on võimalik kinni maksta, ära hirmutada või likvideerida.

Paraku on taevaisa kõrgel, näeb kõike ja ühel hetkel, kui teismelistest on saanud auväärsed kodanikud – mõnest küll mitte, hoopis prükkar – saadab ta oma jüngri Mørcki kohut mõistma.

Pole tarvis imestada, et Adler-Olsen on hetkel Taani esikirjanik ja raamatute põhjal tehtud filmid koguvad miljoneid vaatajaid, sest tema niinimetatud Q-krimkad on suurepärased. Kuna neli neist on veel maakeelde tõlkimata, siis paluks Pegasusel auru juurde lisada – rahvas ootab kannatamatult.