RAAMATUBLOGI: Kadunud laps ja luukered kapis
Mis võib olla lapsevanemale kohutavam, kui koju tulles selgub, et silmatera on voodis kadunud.
Tegelikult saab kohutavam olla küll – kui vanem on lapse kadumises kaudselt süüdi, sest pani naabrite juures pidu lootuses, et beebimonitor aitab ja visates aeg-ajalt tütrele silm peale ei juhtu midagi. Ikka juhtub.
Või äkki on vanemad otseselt süüdi? Äkki röövis ema või isa ise oma maimukese? Või tappis, kogemata või teadlikult? Abikaasad põrnitsevad ühel hetkel teineteist altkulmu, sest pelgavad, et ei tea teisest poolest kõike.
Üks on paari lehekülje pärast selge: kuuekuist Corat ei ole. Vanemad on hüsteerias, politseinikud asuvad asja uurima. Ja avastavad mõndagi. Vaata, kelle kappi tahes, kõikjal vedelevad luukered.
Eks ta keeruline ole kirjeldada lapsevanemate reaktsioone kõige hullemale, mis juhtuda võib (sest sai ei tea, kas tütar on veel elus). Vaevalt siin ühtset mudelit on. Üks märatseb, teine vajub kokku, kolmas muutub apaatseks, neljas tormab tegutsema… Raamatukangelased käituvad omamoodi, kuid paistab, et loomulikult.
Kuna tegu on psühholoogilise põnevikuga, pole asjad mõistagi lihtsad, pigem segased. Lapseröövel võib olla igaüks, ent kes ja miks?
Tegu on ehtsa ja korraliku naistekaga, mida saab nautida küünlavalgel ja mõelda, et on mis on, võrreldes raamatustooriga pole elul viga midagi.
