RAAMATUBLOGI: Kas erakoolid toodavad psühhopaate?
Hokimängijad tulevad Kanadast, gaas Venemaalt, krimikirjanikud Rootsist.
No ei lõpe krimikirjanduse tulv Rootsi kuningriigist, ei lõpe. Tänavu on rootslastest eestikeelse debüüdi teinud Christoffer Carlsson, Carl-Johan Vallgren, Leif G.W. Persson, Asa Larsson ning ka duo Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt.
Eks ta ole. Tahad kodumaal tuntuks saada, tee televisiooni, tahad rahvusvahelist kuulsust, kirjuta krimka. Nii on vähemalt väikeriikides, tundub. Hjorthi ja Rosenfeldti, telemehi – üks produtsent ja stsenarist, teine saatejuht ja stsenarist – näe, liikuv pilt enam ei rahuldanud, tahtsid kirjanikuks saada. Õige iseenesest, sest internet on saatanast ja televisioon tema prohvet.
Raske oleks turul läbi lüüa, kõndides mööda tuntud radu. Sestap lõid Hjorth ja Rosenfeldt midagi uut. Kas just põhjapanevat, aga ikkagi. Nimelt on raamatu peategelane läbipõlenud (see on tavapärane), perekonna kaotanud (samuti tavapärane), asotsiaalse ja seltsimatu (jälle tavapärane) kriminaalpsühholoogi (tavapäratu).
Kui võtta aluseks vaid loo süžee – leitakse mõrvatud nooruk, süda eemaldatud ning mitu inimest läheb veel kõiksuse teed – siis on tegu keskmise romaaniga. Ent kui juurde panna peenelt väljajoonistatud persoonid – peategelane Sebastian Bergman, noor ja veetlev kriminaalpolitseinik Vanja Lithner, pedantlik koolidirektor, totrad politseijuhid – ja lisada kõrvalliinid (Bergmani vaibumatu suguelu ja soov leida kolm kümnendit tagasi sigitatud laps), on raamat päris hää.
Nagu ühes õiges Rootsi kriminaalromaanis ikka, tuuakse esile sotsiaalseid probleeme. Ses raamatus saavad eelkõige nahutada erakoolid, mis on justkui väärastunud element keset inimlikku haridussüsteemi.
Tänaseks on ilmunud viis romaani koondnimega „Sebastian Bergmani needus“. Iseenesest kena, kui neid kõiki ka eesti keeli lugeda saaks.
