RAAMATUBLOGI: Kilgi karussell ehk ärirahva mõistuse eripära
Elu on mäng, mistap peab keegi võitma ja keegi kaotama. Seega, milles probleem?
Kuidagi ei tahaks võtta raamatut Rein Kilgi elust ja olemisest, alapealkirjaga „Pankrottimine kui uue aja hobusevargus“ eriti tõsiselt. Või siiski… Ehk kuulub teos hoopis psühhiaatriaõpikute valda ja selgitab ärirahva mõistuse eripära?
Võib ju olla, et üks Eesti rahva au ja uhkus, aasta ärimees, veab partneritel korra ja teisegi naha üle kõrvade. No veab kolmaski kord. Aga et ka neljas… See pole võimalik. Sest kes hakkaks tema partneriks, annaks laenu, investeeriks?
Jah, ullikesi, jumala hüljatuid, võib alt vedada, aga meie ärihaidel peaks ju mõistust jaguma? Või mis?
Lugemine on igatahes huvitav. Kilk kuulutas televusseris, et raamatus ajab üks vale teist taga, aga kas ajab? Hea küll, detailid võivad olla vaieldavad, ent lõpptulemus on ju kontrollitav – kas Kilgi ärid on üksteise järel läinud sinnasamusesse või mitte? Alates lambakasvatusest.
Nagu öeldud, vajab iga mäng kaht osapoolt ja üks neist võidab. Kusjuures käsku Kilgi vastu mängida ju ei ole. Seega, keda kaotuses süüdistada? Ja pärast imestada – näe, minuga juhtus nii, nagu kõigi teistegagi, ka mind anti kohtusse.
Asja võttis äärmiselt sümpaatselt kokku Hans H. Luik, üks pettasaanuist: „Ei ole mul midagi kurta. Kentsakas mõte tuleb pähe: kas sedavõrd värvika tegelase karussellist maha kukkuda ei ole ikka põnevam kui kodus arvutimänge mängida? Ikkagi elu, mis siis, et pahupool.“
