RAAMATUBLOGI: Kirglik ja positiivne psühhopaat, kes püüab pahasid
Huvitav, miks reklaamitakse Sebastian Bergmani sarja raamatuid sõnumiga, et need on kirjutanud telesarja „Sild“ stsenarist ja looja? Kas lugevale inimesele ütleb see midagi?
Samas pole säärane märge raamatu kaanel paha, sest toob ehk mõne telerivaataja kah kirjasõna manu. Ja kui ei too, siis ka Bergmanist on toodetud miniseriaal, et igaüks saaks osa.
Bergman, muide, on profileerija – psühhoanalüütik, ühesõnaga aitab politseil püüda sarimõrvareid ja muid võikaid kurikaelu.
Nagu ikka, on Rootsis kõik halvasti. Alates sellest, et suvi on liiga palav. Mõistagi. Ei miskit head siin päikese all. Ja Bergmani elu on muidugi nässus – ammune draama, kui ta kaotas pere, naise ja tütre, mõjub vaimule kauakestvalt.
Ja üha hullemaks läheb. Keegi asub Stockholmis mõrvama naisterahvaid, kes olid Bergmaniga vahekorras. Esimene, teine, kolmas… Kusjuures tapategude käekiri on viimse kriipsuni sama, nagu Edward Hindel, kelle Bergman mitu aastat tagasi trellide taha saatis. Ainult et Hinde on puuris ka püsinud.
Lugeja teab, mis toimub ning saab kaasa elada kahe mehe intellektuaalsele ja psühholoogilisele duellile, kus ka kõrvalosade täitjad on värvikad ja jõulised.
Bergman on kirjutatud huvitavaks dualistlikuks tüübiks. Ta on ühest küljest sotsiopaat, ent teisalt kirglik oma töös. Ja mõjub kokkuvõttes sümpaatselt. Ning raamatu lõpus ilmub temagi ellu pisut päikest.
