RAAMATUBLOGI: Kohustuslik kirjandus vägistamise tagajärgi alahindavale kohtunikule
Ma väga-väga-väga loodan, et see prantsuse kirjaniku teos satub pihku nendele Eesti vabariigi kohtunikele, kes – nagu viimasel ajal meedia vahendusel lugeda oleme saanud – ei taju seksuaalkuritegude koletuslikkust ja mõistavad näiteks 12-aastase tüdruku grupiviisiliselt seksile sundinud, kuid tegevuse mitte päris lõpuni viinud noorukid õigeks. Eriti õõvastav oli tolles juhtumis kohtu argumentatsioon, et kurjategijaid ei ajendanud seksuaalkihu, vaid nad tahtsid tüdrukule õppetundi anda. Mida kuradit muudab see ohvri jaoks!? Kusjuures, mitte et sel oleks mingit tähtust, seksuaalkuritegu kellegi karistamiseks tundub isegi julmem.
Cleziole 2008. aastal Nobeli preemia toonud „Torm“ koosneb kahest temaatiliselt väga seotud jutustusest, milleks on „Torm“ ja „Identiteedita naine“. Tegevus toimub üksiku saare suletud keskkonnas, sõjasegaduses Aafrikas ja Pariisi eeslinnas, mõlema loo kandvaks talaks, jutustaja tõukejõuks on minevikus toimunud vägistamine. „Tormi“ vanemasse keskikka kalduv meessoost peategelane oli sõja ajal toimunud grupiviisilise vägistamise tunnistajaks ning see jääb teda mitmeski mõttes painajalikult saatma. Ühel Aafrika saarel toimuv sõbrunemine varateismelise tüdrukuga ja talle oma saladuste usaldamine aitab viimaks sellest taagast vabaneda.
„Identiteedita naise“ kangelanna on aga ise vägistamise vili, lehekülg lehekülje haaval saab lugeja aimu, mida tähendab sündida siia ilma mitte armastuse, vaid mingi muu tunde tulemusena. See on sihitu eneseotsing. See on kurb ja kaootiline retk hullumeelsuse äärel.
Tegelikult võinuks Clezio vähimagi vaevata kaks lugu omavahel põimida, ühel hetkel näis see igati loogiline („Identideedita naise“ minategelane võinuks ju olla „Tormi“ vägistamisakti tulemus), ent ta otsustas teisiti. Mingis mõttes on nii isegi parem. Las siis lugupeetud õigusemõistjad meil ja mujal elavad raamatut lugedes ühe õuduse asemel läbi kaks.
Vägistamine on olnud Clezio üheks lemmikteemaks varemgi. Ise on ta öelnud: „Kui ma kirjutamist alustasin, siis kirjutasin puhtast rõõmust lugusid jutustada. Nüüd kirjutan ma teisel põhjusel. Tegelikult kirjutan ma selleks, et püüda mõista, kes ma olen.“
Lugeda võiks haaravalt kirjutavat Cleziot aga selleks, et mõista sündmusi, mille mõõtmeid isikliku kokkupuuteta ei suuda ette kujutada.
