Erinevus ühe või teise elukutse vahel on vaid selles, et astronaudiks või kosmonaudiks tahab saada enamus poisse ja ka mõni tüdruk, ent palju leidub neid, kes unistavad nooruses korstnapühkija või õpetaja elukutsest?

Scott Kelly on teinud ära tänuväärse töö ja kirjeldanud realistlikult teekonda kespäraste tulemustega koolipoisist astronaudiks. Läbida tuli hulk etappe – mereväelane, lennuväelane, katselendur, astronaut – ning igale järgmisele astmele tõusmiseks pidid olema absoluutses tipus ja läbima ülipõhjalikud testid. Kusjuures õnn kulus igal pool marjaks.

Kelly tegi paar tirtsu süstikuga taevaavarustesse, siis USA kosmoseprogramm lõpetati. Ent ega elu sellega otsa saa – on ju kosmosejaam, kuhu venelased Baikonurilt inimesi startides toimetavad. Ning Kelly siirdubki aastasele missioonile.

Pool või rohkemgi raamatust kuulub elule kosmosejaamas. Mis on piisavalt hull ning võib arvata, et tavainimene sellega hakkama ei saaks. Päevad on tööd täis, vaba aega pole, kaalutus räsib, süsihappegaasi ülemäär paneb pea valutama, avakosmoses käigud võtavad hinge seest... Huvitaval kombel kulub enamus tundidest millegi parandamisele – küll on tualett lagunenud, siis ei tööta üks, siis teine aparaat. Eks proovi kaaluta olekus haamriga toksida või väljaspool kosmosejaama nikerdada, olles skafandri tõttu piiratud liikuvusega.

Ega me tegelikult suurt tea, mis kosmosejaamas toimub, kui just pole seda teemat spetsiaalselt uurinud või siis „Visa hinge” lugenud. Igal riigil või maailmajaol on oma kambrid, kuigi peamiselt hõljuvad kosmoses venelased ja ameeriklased. Kokku satuvad nad harva, peamiselt reedeti ühisel lõunasöögil, mil venelased käivad välja kaaviari, ameeriklased liharoad.

Pole just eriti üllatav, et venelaste ja ameeriklaste töö ja suhtumise kultuur erinevad kui öö ja päev. Kusjuures plusse ja miinuseid on nii siin kui seal – teinekord polegi pohhuism (ärge võtke seda sõimusõnana) halb, kirjeldab Kelly.

Kokkuvõtteks: suurepärane raamat neile, kes soovivad piiluda kosmosereiside tegelikkusse ja telgitagustesse, tahavad teada detaile ning sedagi mida tähendab aasta maailmaavaruses võimule ja vaimule.

Lõpetuseks tuleb tunnistada, et kosmosereisid on praegu mõeldud siiski üliinimestele. Kui meie planeediga midagi juhtuks ja kogu kamp tuleks siit ära kolida, siis valdav enamus ei saaks sellega hakkama. Aga tont seda teab, äkki paari kümnendi pärast näeb lend läbi ilmaruumi välja kui sõit Partsi porgandiga Tallinnast Tartusse.