RAAMATUBLOGI: Kriminaalne Literae Humaniores
Ei hakkaks teisi Inspektor Morse’i raamatuid siinkohal lahkama, ent see romaan on ehe salat Briti krimikirjanduse (kõrg)kultuurist.
Loed ja mõtled, et oled Morse’i kuju justkui kohanud nii siin kui seal. Et võta üks suvaline džentelmenpolitseinik (näiteks P.D. Jamesi loodud Adam Dalgliesh – tema olevat Wikipedia arvates Morse’i paralleelkuju, aga on vaid poolenisti) ja siis mõni tihedalt napsutav politseinik (Ian Rankini inspektor John Rebus tuleb esimesena meelde, kuid Morse joob vähem) ja saadki kokku Morse’i.
„Kolmanda miili saladus“ kopeerib samuti briti traditsioonilist krimiromaani, kus lugejale esitatakse esmalt andmed, mis peaksid mõrvaloo lihtsaks tegema, kuid mõistagi ei tee. Seejärel pakutakse veel mitut laipa, aetakse asi segaseks, lubatakse pusletükkidest osa saada ning lõpuks esitab peategelane täiusliku versiooni juhtunust. Kusjuures tõestusmaterjali tal ei ole, kuid sündmused ei saanud väidetavalt teistviisi kulgeda. Perfektne Agatha Christie.
Lugedes lükkas alateadvus ette kuskilt nähtud fakti, et miskis telekanalis olla käinud või käimas (mittetelerivaatajana on keeruline öelda, kas üks või teine) sari „Noor inspektor Morse“. Huvitav, kas too sari oli tõsiteaduslik või pornograafiline? Nimelt antakse raamatus vihjeid Morse’i nooruse kohta – ta olnud Oxfordis paljulubav üliõpilane, tudeerides Literae Humaniorest ja liikunud cum laude suunas (tõsiteaduslik suund), aga kohanud siis veetlevat neidist ning veetnud temaga valdava osa ajast, mis pidanuks kuluma õppimisele, ja sellest suure jao voodis (pornograafiline suund).
Ilmselt on laiem üldsus rahul, et Morse koolist välja visati ja ta oli sunnitud politseinikuna tööle asuma, sest vaevalt oleks ta filosoofina sedavõrd ilma teinud. Ent teadmised tulevad Morse’ile käesoleva juhtumi lahendamisel kindlasti kasuks, sest ta ei lase end eksitada kirjast olevast lausest – „Ootamatu äkiline pakkumine – justnagu selgest taevast.“ –, sest sõna „äkiline“ ees puudub koma ja „justnagu“ on kirjutatud kokku. Oxfordi pedandid nii ei tee.
Lõpetuseks tahaks tänu avaldada tõlkijale Nele Sillaotsale, kes suutis Oxfordi üleva, kõrgi ja kõrgkultuurse õhkkonna kenasse maakeelde panna, kuid samas mõistetavaks jätta.
