RAAMATUBLOGI: Kui tulevikus on maailmal millestki puudus, siis mitte kullast ja kroomist...
Soome krimikirjandus üritab püsida teiste põhjamaade, eelkõige Rootsi tasemel, ent suurema eduta. Ja põhjus näikse olevat lihtne – kui rootslased lahkavad üleilmseid, siis soomlased kohalikke probleeme. Seega võib öelda, et Soome krimkad on mõeldud eelkõige omadele ning tundub, et kirjanikke see ei häiri. Ehk siis: parem olla külatanumal esimene kui metropolis üks paljudest.
Soomlased on üleüldse väikese kiiksuga. Nad on millegipärast harukordsed koomiksifännid, hulluvad Aku Ankka peale. Ja just omamaine krimikirjandus läheb neile väga korda. Andmebaasist leiab suisa 62 kriminullide kirjutajat ja neid suleseppi, kes on flirtinud krimikirjandusega – a la Mika Waltari – on pealt saja.
Vaatamata krimikirjanduse suurele mahule, on edu vaevaline tulema. Soomlasi häirib, et nad on võitnud vaid ühe Klaasvõtme – Põhjamaade olulisema krimikirjanduse auhinna – kui aastal 2007, tunnistati parimaks Matti Rönkä romaan „Sõpradest kaugel“.
Vahelepõikeks tuleb öelda, et Rönkä on piisavalt hea ja kodune ka eestlastele, sest tema raamatuist selgub, kust saabuvad Soome narkootikumid, relvad ning muu ebaseaduslik – mõistagi Eestist.
Kõike eelnevat silmas pidades pälvib Antti Tuominen omamaistelt kriitikutelt kiitust, sest suutis romaaniga „Ravitseja“ – mis valiti aasta parimaks Soome krimkaks – kerkida 2012. aasta Klaasvõtme nominendiks.
„Kaevandus“ on Tuomaineni värskeim teos. Maalähedane, soomlaslik, rahulik ja karge. Ja palgamõrvarlik, sest millegipärast on soomlased kujutanud üsna tihti omasid – meenutagem kasvõi Raidi raamatuid, mis on Soome vaat, et parimad krimkad – nendena, kes raha eest pahasid teise ilma saadavad, olles ise eetilised ja toredad.
Süžee on lihtne – ajakirjanik saab infot, et väikelinna kaevandus on põhjustamas ökokatastroofi. Mõistagi asub ta asja uurima ning vastaspool uurimist takistama. Õhkkond on kaamoslik ehk soomlaslik, põnevust piisavalt ning loo lõpp niivõrd-kuivõrd õnnelik.
Raamatu mõtte võib kokku võtta ühe tähelepanuväärse lõiguga, mis peaks eestimaalastele rõõmu tegema, ent ka hoiatuseks olema. „Miks peaks Soomet (loe: Soomet ja Eestit – J.M.) siiamaaini veel puhta infrastruktuuriga maad vägisi hävitama, reostama loodust ja õhku midagi vastu saamata? Võiks mõelda, et kui tulevikus on maailmas millestki puudus, siis see ei ole kuld, kroom, nikkel ega räbu. Praeguseks on selge, et vajaka jääb puhtast maast, veest ja õhust.“
