Eestikeelse raamatu kaanel on kinnitus, et Max Landorffi nime all kirjutavad lehemeestest vennad Andreas ja Stephan Lebert. Paraku pole see fakt, vaid arvamus, sest kindlalt seda väita ei saavat. Samas ei ole suurt lugu, kes hea raamatu paberile paneb. Igatahes sai „Korraldaja“, Tretjaki saaga esimene osa – kaks järgmist on samuti ilmunud – bestselleriks.

Puhuti on vaja juhtunut parandada, või õigemini ära siluda, sest mis olnud, see olnud. Kui endal pole aega, tahtmist või oskusi, tuleb leida korraldaja, kes kõik joonde ajab, ent vaid siis, kui eksinu tunnistab viga ja suudab end muuta. Kui käkk on kokku keeratud eetilisel tasandil, saadab Tretjak abipaluja põrgu – küürakat parandab vaid haud.

Pole pettev abikaasa valmis petetule andma lahutust ja kaasavara, tuleb appi korraldaja. Tõmbab firma teisel naha üle kõrvade, on taas korraldajal tööd. Kes vajab, saab abi, mis maksab nii mõndagi, aga ei ületa kasumit.

Ei ole raske aimata, et Tretjakil on vene juured, kuid eks sealsetel ongi suur süda. Ei ole vaja riigi presidendi põhjal kogu rahvusest järeldusi teha. Tretjaki puhul ei käi korraldamine jõu, vaid vaimsel meetodil – kui sa tunned põhjalikult psühholoogiat, inimloomust ja viimaseid saavutusi aju-uurimises, siis pole raske vitsa painutada, eriti, kui vits unistab õnnelikust lõpust.

Paraku puruneb idüll, kui Tretjak kistakse arusaamatusse mängu – ta saab kummalise sõnumi ühe traavli nimega, misjärel hobuse transpordiboksist leitakse laip. Tretjak kuuleb ühtäkki, et on saatnud koduabilise sünnipaika Argentinasse, kuigi pole seda teinud… Niisiis tuleb politseiga kahasse välja uurida, millest ja milleks kõik need äraspidised sündmused johtuvad. Ehk siis korraldamist on palju.

Lugu voolab vaikselt ja sündsalt, liigse actionita, kuid mööda paljusid harujõgesid, mis lõpuks ühte selgusejärve suubuvad.