RAAMATUBLOGI: Kuidas Stalin hävitas näljahäda abil Ukraina rahvuse

 (14)
RAAMATUBLOGI: Kuidas Stalin hävitas näljahäda abil Ukraina rahvuse
Punane näljahädaRepro

Anne Applebaum, „Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas”, tõlkinud Kalev Latti, Varrak, 446 lk.

Kui punavene impeerium tahab rahvust alla suruda ja lõhkuda juured, siis see ka õnnestub.

Kommunismi kuritegude kirjapanija ja avalikkuse ette tooja Anne Applebaumi järjekordne raamat räägib Stalini korraldatud suurest näljahädast Ukrainas, kus hukkus miljoneid ja veelgi enam said paranematuid hingehaavu. Ent veelgi kohutavam – kui nii saab üleüldse öelda – on see, kuidas hävitati rahvus.

Tuleb tunnistada, et Eestil läks hästi. Jah, meid küüditati, tapeti, paljud lahkusid, ent me säilisime rahvusena ka Nõukogude Liidus. Meil oli emakeel, emakeelne haridus, kultuur. Juured jäid tugevalt mulda, mida ei saa öelda paraku Ukraina kohta. Ukraina venestus, keel muutus sekundaarseks, rahvus samuti.

Öelgu ajaloolased nüüd oma sõna – kas Stalin ja tema järglased võinuks Eesti kui sellise maapinnalt pühkida? Me oleme ju kärbsemust maailmakaardil, võrreldes Ukrainaga. Ukrainat kui sellist ei ole praegugi, on kaheks lõhenenud riik, millest tükid ära lõigatud.

Ju peitus põhjus selles, et bolševike juhid alates Leninist pidasid mõtetki iseseisvast Ukrainast põlastusväärseks, nagu autor märgib. Vene impeeriumgi luges Ukrainat ääremaaks, Edela-Venemaaks ja ukraina keelt vene keele murdeks.

Ukraina probleem oli mustas mullas – see piirkond oli viljaait. Ning mida teevad bolševikud, kui nälg käes? Mõistagi võtavad. Vägisi. Ühed avavad jõuga võiladude uksi, teised röövivad vilja. Juba Lenin – hell ja hea – saatis 1918. aastal Ukraina rindele meeleheitlikke telegramme, unustades ära ateistlikud põhimõtted: „Jumala eest, kasutage kogu energiat ja kõiki revolutsioonilisi meetmeid, et saada vilja, vilja ja veel vilja!!! Muidu võib Petrograd nälga surra.”

Samal teemal:

Ukrainlaste pärast Lenin ei muretsenud, las koolevad. Kaks aastat hiljem, suures viljavarumiskampaanias, nõudis Lenin, et talupoegadelt röövitakse kõik – saak, seemne- kui ka oma tarbeks mõeldud vili. „Igas külas võtke 15 kuni 20 pantvangi ja kui viljanormid pole täidetud, pange kõik seina äärde,” kõlas suure Lenini üllas õpetus.

Möödus kümnend ja hull läks hullemaks – Stalin alustas kollektiviseerimist. Paraku kukkus asi kokku, ühismajandid – kolhoosid ja sovhoosid ei toonud loodetud tulemust. Kahjuks oli asi seotud liiga tihedalt Stalini persooniga ning vuntsidega grusiin ei saanud ju läbikukkumist enda nimele kirjutada. Ühesõnaga, ikaldus või mitte, plaan tuli täita ja vili kätte saada.

Tegelikult, nagu Applebaum väidab, ja faktid kinnitavad seda, oli Stalini plaan hävitada Ukraina talupojad hävitada ja sellega koos ka kogu rahvuslus, misjärel toodi kohale venelased ning algas jõuline viljakas venestamine, mille õied puhkevad tänapäevani.

Ukrainas elanud Itaalia konsul nägi äärmiselt täpselt Stalini mängu läbi, kui ta kirjutas: „Käimasoleva katastroofi tagajärjel asustatakse Ukraina venelastega. See muudab Ukraina olemust. Lähitulevikus pole mõtet rääkida Ukrainast ega ukraina rahvast, sest Ukrainast saab Venemaa eristamatu osa, ei ole enam „Ukraina probleemi”.”

Ühesõnaga, kogu Lõuna-Ukraina kraabiti viljast puhtaks, aga tööstusrajoonid (a la Donetski ja Luganski Rahvavabariik) elasid kenasti edasi.

Põhimõte oli lihtne – need Ukraina maaelanikud, kes olid veel elus, polnud järelikult riigile kõike ära andnud ja tuli kulakuteks tembeldada ning Siberisse saata. Vaid surnud talupoeg oli aus talupoeg. Ausaid loeti 1933. aasta lõpuks kokku neli miljonit.

Ukraina rahvaarv oli toona 31 miljonit, seega hävitati 13 protsenti rahvas, aga lõppkokkuvõttes terve rahvus. Ju tuleb Taarat tänada, et miljoniline killuke maailmast eestlastena säilis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare